Mõningaid ülestähendusi eluolust

                       Tere !

      Aeg on veerenud.Lasin ema hauale hauakivile  surmaaasta graveerimise  tellida.
     Ema on paar aastat surnud ,tema raamaturiiul on alles koos albumite ja väljakirjutuste
    märkmikuga.Väljakirjutusi loetust : igal inimesel on üks hingepeidik ,kuhu kedagi sisse ei lasta
    .See on ainus pide,et moraalselt üldse püsida.Oma optimistliku  meeleolu  eest võlgnen tänu
   ainult enesepettusele .(ise sellest teadlik )aga kuidagi peab ju edasi elama.(Ristikivi )Igal inimesel on    justkui oma programm sisse kodeeritud ja ta peab seda järgima.Äkki ei olegi inimese  enda teha,kui    ta on sündinud napi empaatia võimega.Huvitavad olid ka albumis
    isa kirjad emale sõjaväest,kui nad tuttavaks olid saanud.Vahel on hea vanu albumeid lehitseda.
    Elus pole midagi juhuslikku.Mulle meeldib see paljude  poolt väljaöeldud lause.Internetist
    alkeemiast leidsin hästi kokkuvõtvad laused ,et mitte miski siin elus pole juhuslik ,.kõigel on
   oma kindel pöhjus.Kõikde inimestega,kellega me oma elus kohtume .oleme määratu kohtuma ehk       nad kohtuvad meiega teatud eesmärgil-Ei ole vahet kui kaua nad meie elus             figureerivad.Absoluutselt igal inimesel on meile midagi õpetada.
     "Loomingu " 2019 neljandast numbrist leidsin huvitava kirjutise endistest töökaaslastest arhiivis  -
Wido Moritz :Hingeruumi peidetud :Igavesti kakskümmend seitse.Kirjutatakse Mart Sarapuust ja Erki Silmetist.Nad olid ka ajalookaugõppes samal kursusel vist..Mäletan,et korra käis Mart Sarapuul arhiivis külas üks Võru mees ,kes ka mind tundis ja soovitas midagi tasuvamat otsida.
"Seal üleval ei tasu istuda kui sa seal midagi tösiselt teadust ei tee."Mulle arhiiv meeldis ,kõigest hoolimata.Mart Sarapuu ütles ,et " töö on möga, aga see pluss ,et huvitavaid toimikuid näha saab,on mitte väike "Erki oli jah selline hingelisem nagu artiklis kirjeldatud .Suurt ma nendega ei suhelnud.Käin Konsumis.tööl.Katseaeg veel .Raha saab hästi .Mulje on üldiselt hea.Nn.akadeemilist  seltskonda muidugi pole ,aga kus seda ikka nii väga on.Inimesed nagu inimesed ikka ja  mitte halvad.Isegi arhiivis olin mõnes mõttes  üksi tegelikult.Ainult Eeri Kessel liikus Madaras ringi  ,aga tema oli vana.Tähelepanek on,et suhtlesin  rohkem infolaua teamiga ja paari kolleegiga Maneezist.Mönes kohas siiski võib suhteliselt hea seltskond olla ,aga siis on probleemiks see kitsus - 7 meest ühes toas  ja   töökojas jne.Arvan ,et valik tuleb teha töö iseloomu ,mitte inimeste järgi,eriti veel kui pole suur suhtleja.Kui oluline see hea töökollektiiv tegelikult on ? Lugesin ühe Soome autori Esko Seppäneni raamatust "Soome Ida ja Lääne vahel " (Tallinn 1987 )teatavat kapitalismikriitikat Töötamine on hea , siis saab osa ka mitte ainult kaubast ja massikommunikatsioonist vaid ka inimsuhetest.Mitte  seltskondlikul inimesel nagu mina pole see eriti tähtis,senisest suhtlemisest on piisanud.Pole ka eriti võimekas,kellel on midagi pakkuda.Teisalt on kurb ,kui sul pole  aastate pärast meenutada suurt midagi head ja väärtuslikku.See selleks.Narva maanteel  oli ka kunagi Konsum.Huvitav kaubanduskett.ETK värk.
Konsumid on paljudes kohtades üle Eesti-Sõpruse puesteel ,Mustlas,Elvas ,paljudes kohtades Harjumaal.Töö isegi meeldib.Mulle meeldib    kaupluses töötamise juures ka see avaruse tunne  ja see,et saab palju liikuda  ja tatsuda.Kitsukeses laos seda ei saa,seal jääb ainukeseks võimaluseks minekut teha ,
minna suitsetama.Mõnes asutuses on siiski tööandja kulul internet.Niisama olek torkab ka rohkem silma.Lisaks  veel muusika mängib, lood on head.Vene ajal kaupluses töötamine oli vist midagi muud.Kaubahall valmis 1980,esimene avar kauplus selline.Tegelikult Mustamäel oli ka varem vist ,tuleb meelde.Hakka või uskuma seda mitte midagi juhuslikku ei ole teooriat.'Olen kaupluses juba kolme tuttavat näinud,selles on mingi sõnum minule.Lõpuks peab ikka mõne töökoha vastu võtma .Muidu oled tööpõlgur.Eesti ajal
1938. aastast olid isegi tööpõlgurite töölaagrid,kus anti isegi ihunuhtlust algperioodil ,hiljem
see kaotati,kuna meenutavat  niimoodi mõisa orjaaega.Seda teemat on uurinud ajaloolane Peep Pallasma,kes kirjutas "Luubis "1996 aastal vastava artikli.Nõukogude ajal olid sarnased tööprofülaktooriumid
asotsiaalsete inimeste tööga ümberkasvatamiseks,olen lugenud.Sealt põgenemise eest võis
karistada jällegi-6-12 kuulise vabadusekaotusega.Kesklinna sotsiaalosakonda peab kiitma-hästi
lahke ja sõbralik suhtumine.Rahagi annavad heldema käega.See oli siis ,kui ma tööta olin.Raadiost kuulsin ,et meie töötu abirahade
suurus on lootusetult ajale jalgu jäänud.Eks ma seda tunda sain. Jäi silma ka üks  huvitav artkkel Õhtulehes.kus see tööturul raskustesse sattunute temaatika hästi lühidalt ja tabavalt kokku võetud-Arvo Uuustalu-Seisukoht .Jääda kodumaale(Õhtuleht 14.aprill 2019).

   Tärkas huvi Bernard Kangro romaanide "Kivisild " ja "Sinine värav "(1957 ) vastu.Huvitavam on
viimane.Rootsi Eesti NSV st külla saabunud tegelased Kamilla  ja Prommi   ei "hüppa ära" ,vaid Kamilla
läheb tütre juurde kohusetundlikult tagasi.Hästi nauditavalt kirjutatud teos.On Valga kirjeldusi .
Valgas on Mesipuu tänav ,selline hästi hubane vaikne nurgake ,käisin ise eelmisel
aastal Valgas ja nüüd Pärnus.Iseseisvuse väljak on nüüd tekkinud ja uut moodi bussijaam.Polnud
24 aastat enam Pärnus käinud.Neid kohti on  Eestimaal veel palju kuhu tahaks jõuda.

Tervitusi
Jüri