Rakvere -Tartu ja muid mõtteid

                    Tere !

  Käisin vahepeal ära Haljalas kalmistul ,süda hakkas valutama,polnud viis aastat vanaema vanaisa   haual käinud.Seal polegi õieti enam kedagi kes käiks.Kõrvaloleval platsil vanaonu  haual olid   ilmselt  Tapa omad käinud ,lilled olid pandud.Üks Tapal elanud sugulane kirjutas Õpetajate Lehes ,et   täisväärtusliku elu elamiseks ei pea tingimata ülikooli läbi tegema.Miks nad seal elasid `?
Nüüd pole enam kelleltki küsida.Samuti käisin ära Rakveres.Rakveres ikka on mida vaadata ja kuhu sisse astuda,Tapal kindlasti tunduvalt vähem.Üks.töökaaslane käis koguni kunagi Tapalt Tallinnasse arhiivi tööle.Meelde tuli ka see vanaisa Trahteri talu maade ja metsade tagasisaamise ja müümise lugu.Vanaema ütles kunagi,et Trahteri talu saanudki  sellest nime,et seal oli trahter,kus olla nähtud ka türklasi.Tõepoolest ,ajaloolane Oliver Pagel on Virumaa Teatajas välja uurinud,et 1877 toodi Eestisse 450 türgi sõjavangi ja nad peatusid Tallinna tn.3 hoones
Rakveres,millel on silt anno domini 1786.Nii et see võib tõele vastata küll.Trahteri talus ei olnud elektrit,see saadi alles   vene sõjaväe kaudu 1970,kui sinna rajati baas.Isa müüs 600 rubla eest
maja 1979 aastal maha.Mulle see ei meeldinud -Ei saanud enam suvel sinna minna .Näiteks
Raadio Vabadus eestikeelsed saated tulid võrdlemisi puhtalt.,segajate mõjust eemal.Aga isa ei
tahtnud enam.1979.aastal viimast korda Trahteri talusse sõitsime läbi Tapa.1998 aastal oleks olnud võimalus tagasi osta.Saime Trahteri talu ja maade eest raha.Eetiline rikkumine ,tundub mulle.Vahel võib sülle  sadanud suur raha põhjustada hoopis rõõmu
asemel sekeldust .Nii oli tunne tol päeval kui Berliini Trahteris Rakveres istusime ja Trahteri talus käisime .Läbi akna vaatasin laual oli seesama vana vakstu ,mis aastal 1979..Et kuhu sa paigutad,eriti kui on surve.ja korraliku mugavustega  korteri ostmiseks raha ei jätku.Vend neid asju rohkem ajas ,tänutäheks
tegin talle 1998 aasta lõpul Helsingi reisi välja.Mäletan,et ta ei tahtnud laeval ühe mehega kokku puutuda,kellega oli koos töötanud.Ühe korra käisin siiski ka ise Viru Maavalitsuses.
Vend oli korteri kiiresti valmis vaadanud Kopli tänaval ,käimla oli koridori peal ,ostsin selle ära.Vend ostis hiljem endale ka
samuti kehva korterikese Koidu tänaval.Hiljem,aastal 2000 andsin enda korteri venna nimele ,vastutasuks lubas vend mitte oma osa nõudma hakata kunagi hiljem Loo tänava korterist.2002
 müüs ta Kopli tänava korteri sellesamale maaklerile ,kes 1998 aastal teda aitas.Saadud raha paigutas
Koorküla veskihoonesse ,mille oli varem ostnud,lootes seal väikest viisi elektrit tootma hakata
Möni tuhat krooni ta siiski andis ka mulle ,käisin ära Stockholmis ja ostsin diivani. Tagantjärele tarkusena oleks ta võinud Trahteri talus elektrifitseerida või siis oleksime võinud
kahepeale korraliku korterti osta ,mida talle 2008 ütlesin ,kui Haljala kalmistule sõitsime.
Aga eks head mõtted tulevad ikka hiljem.Venna autoga käisime Trahteri talus .2011 .a. mais.
Olime käinud ka 2000a. detsembris.Mul ikka on sinna ligipääs võimatult raske."Me poleks teinud
siin midagi "ütles vend hoolitsetud lilleaeda vaadates 2011.Tõepoolest hoonet lagunema osta pole mõtet.,aga elektrifitseerimisega oleks ta hakkama saanud.Mina olin tollal arhiivis nii väikese
palgaga,et poleks kvalifitseerunud laenu saamiseks."Sa võiks  reisibüroosse sisse astuda "ütles vend
tore huumor ,ta ise oli töötu.aga mina tööl ja raha saamisega praalimine ,palgata  puhkuse võtmine
reisile minekuks polnud kõige mõistlikum tegu.Pealegi pole ma suurem asi reisihuviline.Nüüd Tartus
käies nägin antiigipoes sarnast rohelise kupliga petrooleumilampi ,mis meil 1984 katki läks.Tookord oli ikka
kahju küll ,mälestusasi.Veel ei ostnud ära.
  Rakveres see maja kus 1970 -1974 elasin oli uhkelt renoveeritud oranzroheliste plaatidega üle  löödud keskväljaku ääres.Jalutasin veel Pikal tänaval ,kus on mtu huvitavat mälestustahvlit.
nagu soome vabatahtlikele ja Rakvere jõukama kaupmehe Johansoni  hoonel .
   Lugesin Olev Remsu Tartu ainelist romaani "Tapjad ".Kindlasti leiab see oma koha " Tartu ilukirjanduses" andmebaasis..Romaan on hästi ülesehitatud,käiakse kolhoosis,korraldatakse kokkutulekuid',ära võib tunda mõnda omaaegset õppejõudu.,keegi eksmatrikuleeritakse jne.
Üks peategelasi Manivalde käib Misa baaris satub arestimajja ,eksmatrikuleeritakse ,esialgu
jääb talle laborandi koht alles ,kuid lõpuks kaob ka see.."Kui sind juba teist korda kateedri
tagaruumist arhiivist pikali põrandal enda kuseloigust leitakse,siis on hundipass. " (lk.124.)
Lõpuks hakkab ta pudelikorjajaks ja elab kuskil Raadil kabelilaadse hoone keldris
reformvoodil.Romaanis on välja toodud see huvitav seik,et 1941 aastal Tartu vanglas mõrvati
182 inimest, üks ei lugenud kuna tema oli juut.,teatati.(lk.61 )Arv 193 olnud esialgu ka mälestustahvlil ,kuna ta oli juut siis saksa okupatsiooni võimud keelasid tema mälestuse jäädvustamise.loeme ka Tiiu Põllu raamatust "Märgitud mees "Tallinn 2000.Romaan tasub
lugemist,on isegi pikantseid seiku ,lõpp on ootamatu.Hea romaan.Varsti jagan muljeid mõnest muust loetud romaanist.
   Töökoht on mul hea,vähemalt esialgu tundub.Tööleminemise trajektoor on osaliselt sama mis aastal 1987-1988 kui möned kuud "Kalevis" tööl käisin. Välja tehti isegi teatripilet Akadeemilisse
Draamateatrisse.Lavastus oli "Bella Figura "Võbolla jõuab veel kunagi teatrisse ka.Teater tähtpäevaüritusena on päris hea.