Tere !
Lugesin Evald Leppmetsa memuaare "Reis kurjuse maale " (Tartu 2001 )laagrielust Vorkuta
söebasseinis Kozva laagris ,mida ta "külastas" seitse ja pool aastat iga päev..Vorkuta kaevandus vajas palju metsa kaevanduste toetamiseks ja ka ehituseks.Palgid parvetati mööda jõge,tõmmati transportööride abil jõest välja ja laaditi vagunitesse. Varem on sellest raamatust kirjutanud
Kalev Vilgats "Reis kurjuse maale " Pärnu Postimees 27.märts 2010.Ta märgib ka muuhulgas,et
salakaebajad olid oma kandi inimesed,milles ta veendus oma vanaisa toimikut lugedes.Aga Evald Leppmetsa memuaarid on ühed huvitavamad,kui nii võib öelda,veel peaks läbi lugema Arnold -Johannes Palutedre "Viis tuhat päeva " ja Jüri Uustalu "Kremlis ,kongis ja suures Siberis "
E.Leppmets oli pärast esimest söekühveldamise tööpäeva nii väsinud ,et ei suutnud naridel oma seljal lamada nagu ta ütleb. ,äratus oli kell neli,tööpäevad 12 tundi pikad.Söögiks 600 gr.leiba vedel supilörr,paar
lusikatäit maisitanguputru ja tükike soolakala.kes mahhorkat tahtis,selle eest tuli ära anda pool leiva päevanormist.Leppmets tegi oma ukrainlasest narinaabrile nalja,et kas sa julged oma leiba öökappi jätta,õhtuks pole midagi alles . Siin puha
kõik 58 paragrahvi mehed,komnoori siin ei ole,vastati..Õhtuks oli kõik ilusasti alles.Töötas ka palgivirnadel.Raskeid palke tuli vagunitesse veeretada.Kodust pakke saadi,et vargad ei ründaks,võeti
paar kolm tugevamat possi väravaputkasse kaasa.Laagris oli küllalt palju ukrainlasi ,küll petljuralasi
ja banderalasi.Huvitavad on nn blatnoi kirjeldused,keda leidus igas laagris."Blatnoid olid omaette klass.Nemad tavalist vangi ei puudutanud.Nende hirmuvalitsuse all olid nii kokad köögis kui ka
laohoidjad riidelaos ,sageli ka laagriülem.Nendel oli igal oma "sestjorka "(tentsik )tavaliste vangide
hulgast ,keda saadet kööki platnoile toitu tooma.Kokk juba teadis,kellega on tegemist ,kui talle öeldi kellele toit viiakse,ta ei tohtinud keelduda ,pidi andma paremad palad ja küllaldaselt.Kui ta keeldus,siis sai karistada,kas löödi nuga selga või visati keevasse supikatlasse.Blatnoide organisatsioon oli nagu üks tõbi
nagu pahaloomuline kasvaja selles vangimajanduse süsteemis.Nad olid täielikud parasiidid.Peamine
põhimõte või kohustus oli neil see ,et nad ei tohtinud tuua vähimatki kasu vangilaagrile,riigile.Valdavalt olid blatnoid füüsiliselt tugevad ja äärmiselt julmad.Üsna tavalised olid neil omavahelised tülid,mis sageli tapmisega lõppesid."Kui keegi laagris juhtus tapmist avastama,siis sellest ei tohtinud rääkida ,laagris olid omad seadused. "Blatnoid olid laagriülemale alati ebameeldivaks koormaks ja neist püüdis vabaneda iga laager.Kui kusagilt vange etappi saadeti ,siis püüti ikka neid ka
ära sokutada.Et meil siin tööpõld aina laienes ja barakke järjest juurde ehitati ning vange pidevalt
juurde toodi,siis kasvas siin ka blatnoide arv.Eriti tüütuid ja julmi siiski hävitati "isetegevuslikus korras "Neid,kes juba paljusid tapnud olid ja üldse enam kellelegi ei allunud,isegi laagriteenistujaid sõjaväelasi lõid ,lasti siiski maha.Selleks korraldati lõks Mingil ettekäändel saadeti "surmamõistetud " blatnoi teise laagrisse (meil oli siin kaks eraldiasuvat laagripunkti ühe alluvusega )Saatjal sõdurpoisil oli korraldus teel mees maha lasta öelda,et ründas või tahtis põgeneda ja otsad vette "Nii mõnelegi koledale inimesele tehti sellel moel lõpp " kirjutab Evald Leppmets (lk.116, 119.).
Jüri
