Elu piimanõus

 

                 Tere !

Sõjamuuseumis on huvitav näitus "Elu piimanõus ",on eksponeeritud maa seest metsavendadele 

kuulunud suured piimapanged ,mida kasutati peidikutena ,hea käsitseda.Saaremaalt on leitud neid kümmekond ,viimased 7 2020 aastal Leisi vallast Purtsa külast.Samuti on eksponeeritud neis

pangedes leidunud esemed alates paberossidest metallkarbis, lõpetades kondoomide ja erootiliste

joonistuste fotodega.. On ka Gustav Rängu raamat "Vana Eesti  rahvakultuur " (1935 ) ja katkised

Eesti Vabariigi 50 kroonised,koguni ühe metsavenna Redese Tomsoni luuletus.Panged ja neis olnud

esemed

kuulusid arvatavasti Aleksander Tuulingule,kes hukkus 1953.aastal mõrvaragendi tegevuse tulemusena

Elmar Ilp kui kõige tuntuim Saaremaa metsavend oli selleks ajaks juba koos kahe kaaslasega langenud-

1950.Nende surnukehad pandi Kuressaare julgeolekumaja hoovi rahvale vaatamiseks välja.

Saaremaa metsavendlusest annab näitus hea ülevaate.Langenud ja legaliseeritud,värvatud ja arreteeritud 

Saaremaa metsavendi võis olla 500.Enamasti tegutseti 3-8 liikmelistes gruppides.Esimene teadaolev

kooperatiivi röövimine toimus1948,a. märtsis Pamma poes Pärsamaa vallas.Elanikkonna toetus hakkas selleks ajaks langema.muidu ei elanud ära.Maha jäeti "Lendav Salk "Surm " pitseriga kiri,et kaup konfiskeeritud rühma vajadusteks.Pitseriga kiri " Elagu Eesti  Vabariik 30.Surm bolsevikele ja nende käsilastele !

"on ka näitusel näha.Kokku oli neid "poeskäike " kümmekond iga kolme kuu tagant.Päris 

lihtlabasteks röövliteks ja mörtsukateks ei saa metsavendi pidada,tuleb teha teatud mööndus.Metsa 

mindi ikka siis kui oli pöhjust karta tõsiseid repressioone.Paljud metsavennad püüdsid hoiduda

tarbetust vägivallast ja ohvritest,talitsedes end.Nagu näitusel väljapandud artiklist "Metsavennad-karmid võitlejad " ajalehest Eesti Teataja 194 30.september Stockholm 

 lugeda võib saatsid Saaremaa  metsavennad punastele tegelinskitele hoiatuse ,et kui

te oma käitumist ei muuda ,teeme paari kuu pärast,mis tarvis.Paljud metsavennad ennast vabadusvõitlejateks pidasid ,mis tundub õige.Ei tea kas Saaremaa metsavennad talusid ka röövisid ?

"Eesti ajaloos  II "1997 kirjutatakse; "Samal ajal pandi toime röövimisi kauplustes,meiereides ja isegi taludes .See omakorda suurendas maal hirmuõhkkonda " (lk.114 ).Meenub,et isapoolsele vanaisale

rääkis stalinlikus vangilaagris Hirmus Antsu jõuku kuulunud mees,et Pärnumaal Soontaganas on maa sisse maetud piimapudelitesse peidetud kuldmündid.Vend käis 1994.aastal otsimas ,ei leidnud liiga 

halvad ja ebamäärased orientiirid ,ei saanudki õieti leida.Niipalju ka vangilaagri folkloori.

Jüri

Genealoogilisi teateid

              Tere !

Nüüd tean oma isapoolsest suguvõsast mõnda asja rohkem kui kadunud ema.Ema ikka kurtis,et ise oled arhiivis ja ei uuri.Väga kena ,et geni inimesed ka sinu suguvõsa uurimisele kaasa aitavad.Leidsin andmeid

isapoolse vanaema kahe tädipoja kohta.Vanaema tädi oli Julie Remmer (1877-1946 )maetud Ambla kalmistul.Tema poeg Alfred Martin Remmer Kalda(1901-1984 )elas 1939.a.Lehtse vallas Saiakopli külas Hiie talus.Surma kohta leidsin andmeid Rakvere arhiivist.Maetud peaks olema Amblas,kalmistute registrist tema nimi välja ei tule.Julie Remmer on.Alfredist on mul fotosid..Teise vanaema tädipoja kohta leidsin andmeid genist.Arnold Roman

Remmer (Remmel) (1904 Nõmmküla -1973 )Kui otsida Remmer järgi nagu varem oli siis sa ei leia.Andmed tulid välja

Remmel järgi.Arnold Remmel muutis perekonnanime 1937 Remmeliks.Tema nimi on 

ka represseeritute raamatus .Represseeriti 1951 ,vabastati 1956.Elas Väike-Maarjas.Maetud Ao kalmistul

samas on maetud ka tema naine Eve Remmel (1904-1988 ).

Jüri

 

Tallinna Laager

                     Tere !

Tallinna Laager asukohaga Tallinn Kalda 2.Tegutseb 28.augustist 1941 Tallinna Keskvangimaja nime all.Eesti Julgeolekupolitseile allub1.juulist 1942 Tallinna Laagri nime all.Juulis 1942 oli kinnipeetavaid Tallinna Laagris 1376,neist alla 1.a karistusajaga  mehi 46,na 15 ,1.a karistusajaga mehi 488,naisi 146,üle 1.a 

karistusega 675,tähtajata 76.(ERA.R-64.1.70 )Ilmselt oli õige nimetus Tallinna ja Töökasvatuslaager.Talinna Laagrisse toodi karistust kandma süüdimõistetuid ka Viljandist.Karistuse lõppedes pidid nad pöörduma 3 päeva jooksul 

Viljandi Julgeolekupolitsei referentuuri,sest nad jäid 6 kuuks politsei valve alla."Pruuni katku " dokumentide kogumiku 1981a.

materjalide seas on leht Fasistlik statistika Jahrstatistik1941 1942-surmamõistetud 4691.Reval-1291,Dorpat 1569 ,Pernau 1217,Narva 614 ,vahistatud 17692,koonduslaagrisse mõistetud 5563.Mingit

viidet algdokumentidele ei ole.Mõistagi ei avaldatud neid andmeid ei 1981 ega 1988 a."Pruunis katkus"

2002ilmus Indrek Paavle koostatud Eesti rahvastikukaotused II .1,Saksa okupatsioon 1941.1944,Järeldada  võib et tulema peaks veel teine osa,mis hõlmaks Saksamaa vangilaagrites 

hukatuid ja hukkunuid.,keda võis olla vist tuhatkond.Tundub et kõiki saksa ajal hukatute nimesid Indrek

Paavle raamatuis ka ei ole.Näiteks ei ole Isak ja Armand Hansleppa,kelle paigaldati 1968 mälestuskivi

"Siin hukkasid fasistlikud timukad 1941.a oktoobris Isak ja Armand Hanslepa. "Mälestuskivi paigaldati ka 1941 a, oktoobris hukatud Johannes Oinasele ja Artemi Üksikule.Indrek Paavle raamatus Johannes Oinase nimi (s.1896 )nimi on viitega kirjandusele -tähis L Teisi ei ole,vöibolla hukkusid nad siiski

lahingute käigus.Hansleppade mälestuskivi kuuulub eemaldamisele.Mälestuskivi oli paigaldatud ka

Hiiumaal Kõpus

nõukogude aktivistidele Gustav Koidule ja Anni Kattelile,kelle mõrvasid fasistlikud timukad1941.a.

23.oktoobril.

Jüri

Arved Viirlaid "Sadu jõkke " (1965 )

 Tere !

Lugesin Arved Viirlaiu metsavennaromaani "Sadu jõkke "(1965 )Küllaltki huvitav ,nii põnev kui Fred 

Kraavi "Risttules " ja Martin Kuke "Reeturlik metsavend " siiski ei ole.Arved Viirlaid on oma romaanides kasutanud Läände pääsenud metsavend Eerik Heine jutustusi.Kohe romaani alguses  tapetakse ilma igasuguse põhjuseta.metsavendade poolt vene arst doktor Jebalev.Ka metsavendadel läks tihti professionaalse arsti abi vaja.Siin on tahetud näidata metsavendade kohatist julmust.Peategelane Erik Horm toob  Siberist ära seitse küüditatud eestlast.See on tõesti aset leidnud.Saates  Kirjutamata memuaare (8.03.1997 )räägib peategelase prototüüp  Eerik Heine sellest kuidas ta balletmeister Põltsama valedokumentidega retke ja selle seikluse ette võttis.Läbi Riia jõutakse õnnelikult tagasi.Saates räägivad ka kaks tagasipääsenud eestlast.kes hiljem pidid ennast varjama hakkama.,asi tuli välja kuskilt.Tuli ka hiljem

vangilaagrisse minna.Ilma kohalike elanike toetuseta ei olnud metsas varjamine mõeldav,kirjeldab üks.Peategelane satub ka küüditamist läbi viima.Nagu kirjutab Arved Viirlaid :"Samal õhtul

käsutati kevadkülvi agitaatorid ,rahvakaitse üksused ,komnoored ja juhuslikudki inimesed vallamajade lähedusest miitingu ettekäändel tätevkomiteedesse .Uksed nende taga keerati lukku "(lk.175 )Ma oleks nagu midagi taolist varem kuulnud,et meelitati inimesed keskusesse uks keerati hommikuni lukku ja väja enam ei lastud.Pidavat ees seisma eriülesanne.Keegi oli kuskilt siiski aimu saanud ja tõmmanud nina täis.

Siis ei saanud teda küüditamisel kasutada.Eerik kirjutas küüditatute mahajäävat vara üles.Kahtlane on,

kas siiski õnnestus metsavendadel mõnda küüditamist nurja ajada ja näiteks 30 liikmelist gruppi vabastada

nagu romaanis on kirjutatud.Vist siiski mitte.Eeriku Karjala retk Lääne põgenemiseks ebaõnnestub.Romaanis on ka arutlusi Eesti tuleviku teemadel:"Loomulikult peame kuuluma

Euroopa fõderatsiooni või ühendriikidesse."Parteipilet ei tohi olla surmatunnistuseks mehele,kes võitleb

meie rahva saatuse,heaolu ja vabaduse eest.Kohut peab mõistma kainelt.Mõrvarid tuleb hukata,aga oodatagu -mitte välikohtu otsusega ,kus isiklik vihavaenlane mängib pealekaebajat ning  mõni võõra

sõjaväe leitnandike ,umbkeelne ja  võhik saadab süütu inimese seina äärde.Lõpp niisugusele naljale ! " (lk.237 ).Eerik Heine pääseb sakslasena esinedes 1956.aastal vangilaagrist Läände.Arreteeritud oli ta 1950.a laulupeol.10 aastat määrati mitte  eluaegne sunnitöö nagu raamatus kirjutatud.Kokkuvõttes on Arved Viiralaiu "Sadu jõkke " huvitav ja hariv romaan.

Jüri

Martin Kukk " Reeturlik metsavend "

 Tere !

Lugesin metsavennaromaani "Reeturlik metsavend ".(2017 )Täitsa ladus ,mitte mingi raskepärane lugemine

nagu Rafael Mihhailovi "Kutsumata külaline " (1986),kelle elukäigust me midagi ei teagi peale selle

et ta oli julgeolekutöötaja (pärisnimi Himmel Sarv-Kadi Miku magistritööst "Metsavendade kujutamine 

nõukogude propagandakirjanduses.Tartu 2013 ")Fred Kraavi "Risttules " (1958 )on siiski natuke põnevam,kuid algselt ilmus see inglise keeles ,Arved Viirlaiu metsavennaromaane lugenud ei ole.Tänu "Reeturlikule metsavennale " saab metsavendlusest ülevaatliku pildi."Reeturlikus

metsavennas " maalib autor meie ette positiivse miilitsa- ja julgeolekutöötaja kuju Endel Krolli. ,"Sündinud  10.jaanuaril  1932.a. Tapal.Isa on  olnud eluaegne raudteelane .Kuulub parteisse."Ta oli juba poisikesena  kodanlikul ajalvõimaluse avanedes  ajal korrakaitsjat mänginud ,Lihtsameelne soov hoida pätid ühiskonnast eemal ei kadunud aastate ega võimuvahetusega kuhugi " (lk.29,71 )Ka selliseid normaalseid n.ö nõukogude inimesi leidus.ei ole ta väga Pätsi -ega nõukogudemeelne ,eesmärgiks on tagada kord,et bandiitidest jagu saada. Endli lähemaid tuttavaid on muuhulgas iseloomustatud nii ;

"Mu vanemad on siiski Pätsuaegsed inimesed,ema on seda veel praegugi ,kuigi isa on sotsialistliku elustiiliga üksnes näiliselt kohanenud ,aga seda ei tohi neile ometi pahaks panna " (lk.71 )

 Leidus eestlastest isikuid,kes metsavendade julmust nähes liitusidki vabatahtlikult julgeolekuga.Endel võitleb 1954 aastal Tapal ja Amblas bandiitidega. Ühest Pihlaka jõugust leitakse mõrvaragent  julgeoleku ülesannet täitma kuna tal oli veresüü.et Sepapoiste salgast jagu saada.Enne 1950.aastat Eestis mõrvaragente ei kasutatud ,keda oli Eestis kümneid kui mitte sadu,mainitakse ka raamatus.Endel Kroll oli lõpuks valmis ka hävituspataljonlaste kuritegudega tegelema

kui hävituspataljonid 1954 aastal laiali saadeti. "Ei  olnud punases Eestis nii lihtne ,et oled üks või teine "

Jaan Martinsoni  Martin Kuke "Reeturlik metsavend " raamatuarvustus "Eesti Päevalehes " 8.05.2017.Mõtlemisainet on küllaga, märgitakse arvustuses.

Sepapoiste jõugul puudus veresüü ,kauplusi siiski revideeriti nagu nad väljendusid."Nad ei tapa võimuga kaasajooksjaid ,vaid üksnes noomivad ametiisikuid viisakalt.(lk.33 )Poodidest röövitud 

kaup jagatud vaestele ja muule abi vajavale kontingendile (lk.33)Üldjuhul tegid metsavend-bandiidid oma röövimistega kooperatiivpoodidest talurahva olukorra raskemaks süvendades veelgi tarbekaupade puudust.Nalja on raamatus ka ; "Mehed naljatasid,et riigile kuuluvad ja seetõttu hooldamata metsad on ainus positiivne asjaolu selles kommunistliku partei juhitavas riigis (lk.47 ). Suurel määral   oli metsavendade puhul tegemist ennast okupatsioonivõimude eest varjavate tegelikult

bandiitlike inimestega ,kelle tegevust ei saa vist  aktsepteeritavaks vabadusvõitluseks pidada.Kas siis füüsilise 

vägivallaga ähvardamine,rääkimata mõrvamisest, kooperatiivide röövimised ,on siis seda ?Ajavahemikul 1944-1952 tapsid metsavennad umbes 1000 inimest.  Sinimustvalge

heiskamine täitevkomitee hoonele ,24,veebruaril üleskutsete kleepimine ,märgukirjade saatmine välis

maale, see oli küll vabadusvõitlus ,või kui redusolijad erilist kurja ei teinud aitasid vastupanuvaimu jätkumisele kaasa.Ega neid terroriaktide sooritajaid ei rehabiliteeritud ka nagu ka kõige kuulsamat metsavenda 

Ants Kaljuranda.Tänapäeval on  raske neid mõista ,pärast tuli laagrisse minna ikkagi.Tavalist inimest tuleks neil rasketel aegadel rohkem idealiseerida."Reeturliku metsavenna" raamatu lõpus moondub Sepapoiste pealik parukat ja võltsvuntse maha võttes Endel Krolli sugulaseks Tapa Tööstuskombinaadi direktoriks  Juhan Karaskiks,kes   kavatses oktoobripühade  "auks " punalipu tätevkomitee seinal sinimustvalgega asendada.Ka nii võis olla."Sepapoiste arsenalist ei puudunud omariiklust reklaamivad kirjutised.Selline nõukogude võimu vastane võitlusvorm erines  paljude gruppide omast märgatavalt.Ka Pihlaka salk polnud mingi erand.Nemad olid teatavasti nõus iga parteiaktivisti ja uusmaasaaja   kohe 

seina äärde panema ja see tegi Veebli murelikuks (lk.137 ).Huvitav on,et julgeolekuorganite ja nn. rahvakaitsepataljonide aruannetes toodi bandiidid ja relvastatud illegaalid välja omaette grupina ,röövlid,vargad ja muu kuritegelik element ,dokumenditeta

isikud eraldi.näiteks 1949 a.augustis peeti kinni 10 bandiiti ja relvastatud illegaali ,röövleid ,vargaid ja muud kuritegelikku elementi 46 inimest ("Hävitajad "Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944-1954 .Dokumentide kogumik .Koostanud Tiit Noormets ja Valdur Ohmann lk.207 )Veel saame aruandest teada ,et 1949.a.augustis oli Eestis 13 hävituspataljoni 4206 võitleja ja komandöriga,kellest 291 on palgalised ja elavad kasarmus.Tegelikkuses vaadeldi metsavendi siis organite poolt  kui n.ö .kodanliknatsionalistlikku põrandaalust,kellest tuli jagu saada.Kokkuvõttes on Martin Kuke 

"Reeturlik metsavend " hea lugemine erinevalt nõukogudemeelsetest D.Taevere ja R.Mihhailovi raskepärastest raamatutest "Agoonia "(1979 )ja "Kutsumata külaline " (1986 ).Nende viimaste raamatute tegelasteks  olid

tihtipeale  Venemaa eestlastest julgeolekutöötajad ja laskurkorpuses teeninud rahvakaitsepataljonivõitlejad.Rahvakaitsepataljonid on tänapäeval ka kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutatud.Näiteks R.Mihhailovi "Kutsumata külalises  " saame alles raamatu lõpul Elmar Ilbist midagi teada,et ta põgenes eeluurimisvanglast.

Jüri

Viljandis ja teatris

 Tere !

Käisin üle hulga aja, ligi 10 aasta tagant Viljandis.Sumpasin pooleldi lumes Pikal ja Munga tänaval.Mõnusaid kohvikuid Viljandis on.On muusikapood Viljandi plaadimees Tallinna tn 6

teisel korrusel.Päris korraliku valikuga ,mida saab kohapealt osta.Kaup metallriiulitel,mida sai pöörata,Müüja ütles,et neil on plaan ka esimesele korrusele laieneda.Selleks on vaja küllap raha koguda ,et suures koguses plaate sisse osta ja välja panna.Isegi Londonis olevat läinud hiigelsuure valikuga hiigelsuur muusikapood Oxford Streetil 2019.aastal kinni ja internetimüügi peale. Nagu müüja ütles,et oldakse üllatunud,et Viljandis selline pood on.Ainult muusikapoega enamikus ära ei ela,peab olema veel kõrvaltöö või pension.On rohkem hobi.Võibolla Tallinna kesklinnas elab,on müügitulu nii suur .Ühe muusikapoe müüja ütles,et 

käib kaupa toomas Rootsist ja Taanist.Väga tänuväärne ,seda enam et just väga rikkaks selle tööga ei saa.

Väljaspool Tallinna spetsialiseeritud muusikapoode õieti pole kui see Viljandi plaadimees välja arvata.

On Apollo keti muusikanurgad.Näiteks Tartu Lõunakeskuse Apollost ostsin Reet Kromeli dzässplaadi

"Teekond ".Viljandist glamrocki bande nagu Quiet Riot ja Danger Danger. Võrus ei pidavat jällegi enam kesklinnas raamatupoodi olema ,saab varsti vaatama mindud,kas see nii ka on.Käisin vaatamas etendust Draamateatris " 12 vihast meest ".Väga äge ,lauad ,toolid ja tegelased laval peaaegu lendavad.Kuid etenduses on 12 vandekohtuniku seas ka kolm naist. Head osatäitmised ,eriti meeldejäävad on, Christopher Rajaveere ja Andres Puustusmaa rollid."Pangalaen "oli ka äge,samas stiilis.Mõtlemisainet on ka ,kas ainult tunnistajate ütluste põhjal saab alati veenvalt kinnitada kellegi 

süüdiolekut või süütust ?

Jüri

 

Ain Mere ajaloo kaaludel

 Tere !

Ostsin Rakverest Hansaantiigi kauplusmuuseumist Ain Mere -Eesti Julgeolekupolitsei juhataja allkirjaga Eesti Julgeolekupolitsei dokumendi 10 jaanuarist 1942,,milles on kirjutatud vastuskirjana kodanikule ,et

Otto Karejärvele  kui juurdluste andmeil NKVD agendile  ja eesti rahva reeturile  on niisuguse süüteo

eest määratud surmanuhtlus ja otsus on täideviidud.Annetasin dokumendi Sõjamuuseumile.Internetis

uurides näib,et see dokument oli juba mõnda aega osta.ee keskkonnas ringelnud enne kui ta kusagilt kummutisahtlist Hansaantiiki

müügile jõudis.Hansaantiigis on igasuguseid huvitavaid asju.Tekib küsimus kuipalju võib üldse

selliseid dokumente eravalduses kummutisahtlis olla,Näiteks,et keegi on karistatud 3 kuulise koonduslaagriga  Ilmselt mõnel määral ikka on.Minulgi on, küll stalinliku repressiivorgani dokument

1955 a.oktoobrist  vastuskiri vanaemale ,kui ta taotles oma mehe vabastamist laagrist.Vastati,

 asi on läbivaatamisel seltsimees polkovnik Suhhorukovi käes.Julgeolekupolitsei dokumendil oli 

veebipoes adressaadi nimi kollase paberiga kinni kaetud.Andmekaitse.110 aastat sünnist ei pruugi

täis olla.Kuigi AIS andmete põhjal võis järeldada,et ta võis olla surnud 1985-1986. Rahvusarhiivis

niisugust dokumendiliiki -vastuskirja ei leidu.Mida muuseumides võib olla,ei tea.Ain Mere varasem

nimi oli Ervin Martson.Ta võttis nimede muutmisel endale ka uue eesnime Ain..Ain- Ervin Mere nime

kombinatsioon läks käibele  1961 ,kui ilmus brosüür- Süüdistuskokkuvõte kriminaalasjas 

Mere (Martson )Ain-Ervin Johani pg.,Gerrets Ralf Helmari pg ja Viik Jaan Jaani pg.Ju arvati et see nimekuju sobib fasistile paremini. Ain Mere

mõjub ühelt poolt vapruse sümbolina ,kes oli lahinguid juhtides omas elemendis nagu kirjutab

Rauno Võsaste oma raamatus "Valel poolel (Tallinn,2014 ),teisalt sõjakurjategija,kellel oli oma ametikoha tõttu Julgeolekupolitsei ülemana 8.detsembrist 1941 kuni 31.märtsini selge  puutumus sõjakuritegudega.1944  46.rügemendi  I pataljoni ülem. Mere oli Vabadussõjas raskelt haavata saanud soomusrongi nr.3  kuulipildujakomandos ,olles vabatahtlikuna  Tallinna Kooliõpilaste Pataljonis rindele  siirdunud..Mere käis Jägalas ,kui 

laagrit ehitati 1942 augustis vangide vastuvõtuks :"Neid töid  tehti Jägalas  Mere isikliku kontrolli all

kes selleks spetsiaalselt käis kohapeal Jägala laagri ehitustööde käiku kontrollimas " (Süüdistuskokku-

võte )Aga Jägalas oli juba 1939 olnud mingi laager ,seal toimusid Sõjaväe Tehnikakooli suurtüki-

väe õppused .Nii et see koht oli ilmselt Ain Merele tuttav. Mere võis seal Kaleva -Liival hukatavate

augu kõrval seista küll.Ilmselt ta risti ette ei löönud."Mere juhtis isiklikult aukude kaevamist Kalevi.Liival " (Süüdistuskokkuvõte)Tõendatud olevat tema viibimine Raasiku jaamas ,kui saabusid vangid Tsehhoslovakkiast,Poolast ja Saksamaalt "Aga ei usu,et Ain Mere oli monstrum nagu .

Wikipeedias kirjutatakse ,et osales ülekuulamistel millega  kaasnesid piinamised.Üksikuid uduseid viiteid sellele siiski leiab Ervin Martinsoni "Haakristi teenrid " (Tallinn,1962 toimetatud käsikirjast (ERA..R-1589.6.203.)Seal väidetakse,et Mere viibis ühe vangi peksmise juures  ,ta ise ei löönud ,vaid sunniti üht teist kohaletoodud vangi piitsahoopidega peksma.,Aga järelikult võis muidugi ka olla kui juba sellise koha vastu võttis. Mere saatis1942.aastal välja ringkirja,milles kritiseerib puudusi  poliitilise  politsei töös .Vahistamisi 

tuleb rohkem kaaluda,kirjutas ta.Inimesed istuvad kuude viisi vanglas ,kuni  vabanevad ,kuna nad 

osutuvad süütuteks .Nad aga on vahepeal kaotanud oma teenistuskoha.Erandiks on juhtivad kommunistid."Poliitiline politsei

 ei ole oma tööd veel nii korraldada suutnud  ,et kimbutamata jääksid korralikud kodanikud. "Mingil 

juhul ei tohi oma töömeetoditega laskuda kurikuulsate NKVD meeste töömeetodite  tasemele ,kellede

juures töö põhjenes revolvri vibutamisel ,ähvardustel ja igasugustel mõeldavatel ja mõeldamatutel

surveavaldamise viisidel-"(ERAR.60.1.2a ,lk.71 )Argo Kuusik märgib oma töös "Saksa politseisüsteem

Eestis 1941.1944 " ,et Ain Mere võttis Julgeolekupolitsei ülema koha vastu vastumeelselt.Nii et ei saa

vist päris öelda ,et keegi ei sundinud nagu kirjutatakse Õhtulehes 4.aprillil 2022 artiklis Ain Merest.Seal kirjutatakse,kujundlikult ka et : "Mere kätel on mitte üksnes Eestis tapetud juutide,vaid ka siin represseritud eestlaste verd."Ilmselt Mere püstolilaskudega nende hukatavate elu ei lõpetanud,kes näitasid veel elumärke.Arhiivis pole ka Ain Mere allkirjaga surmaotsuseid .Keegi olla siiski kunagi

näinud.,mis on kaheldav.Ain Mere otsustamisruum ei pruukinud olla kuigi suur.Ain Mere head tuttavat

Albert Kivikat paluti ,et ta helistaks Ain Merele,et kirjanik Johannes Ruveni surmaotsus ära muudetaks Albert Kivikas helistas ja järgmisel päeval Ain Mere juurde malet mängima läinud,öeldi talle,et :"Temaga on läbi "(Kalevi Liiva künkad süüdistavad III .Raadiosaade )Ain Mere elas hiljem ,1947.aastast peale Inglismaal  .Inglismaale läks algul ka  Ervin Richard Adolf Viks  Poliitilillise  Politsei Tallinn Harju Prefektuuri juhataja 1941.a oktoobrist  ja 1942  Julgeolekupolitsei juhataja asetäitja Mere abi ,1943.a.aprillist Eesti Julgelekupolitseisei ülem  1944.aastani ,oli 1941 suvel Tartu koonduslaagriülema abi. Viks,siirdus hiljem Austraaliasse..1942 viidi Tallinnas hukkamisotsuseid täide Männikul ,hiljem 1943-1944 Kalevi Liival.(Estonia

1940-1945 Page 658 )Ain Mere olevat andnud hukkamisjuhtnööre ,et noori hukkamistel mitte 

kasutada,kuna see võib panna moraalse põntsu.(Estonia 1940-945.p.710 )Samuti manitseb Mere ühes

ringkirjas poliitilise politsei juhatajaid hukatute surma registreemiseks viivitamatult perkonnaseisuametile teatama Kirjad läksid Julgeolekupolitseisse teele,et kuhu inimene jäi.Kuulda on olnud,et inimene on hukatud..(R.60.2.169.)

Juhtus,et perekonnaseisuametisse jõudsid andmed 1941.a.24.oktoobri 1941 hukatud inimese kohta alles

1942.a.31.juulil.Tehnikahuvi oli Ain Mere puhul läbiv,oli väga aktiivne ja mitmekülgne ,mängis tennist ja näitemängu.,seltskondlik .1956 valiti Ain Mere Inglismaa Eestlaste Ühingu aseesimeheks ,kas ta 1961.a. taandus sellelt  kohalt,ei tea,Töö oli tal  Inglismaal elades raske ,hiliste õhtutundideni viibis vabrikus kangastelgede taga.-.Sellest kirjutakse Rauno Võsaste raamatus "Valel poolel ".

""Tööd ei taha teha,aga peab tegema "Nils Niitra .Eesti koonduslaagrite ülem Ain Mere oli natsi kollaborant aga kas ta oli ka punaste agent Müller.? Õhtuleht ,4 aprill 2022 ).Üks väliseesti publitsist

ja kirjanik Einar Sanden kirjutas kusagil ,et tema andmeil Ain Mere ei varjanud Inglismaal oma NKVD agendiks olekut 1940-1941 ,vaid rääkis sellest suure mõnuga .Ilus see muidugi ei olnud.

Jüri