Richard Roht " Esimene armastus "

 Tere !

Lugesin Richard Rohu Vabadussõjaainelist romaani "Esimene armastus " (1935 )Antikvariaatides liigub seda raamatut harva.Eragümnaasiumis õppiv Paul läheb vabatahtlikult Vabadussõtta.Sest tunneb ,et

 see on ta kohus Eesti ees.Miks ei või  ka eestlastel päris oma riik olla ? Tema vennad Ludvi ,Arnold ja

Jakob arvavad ,et Eesti ei saa ilma Venemaata elada või siis tulevad oma pursuid saksastunud antvärgid,et

jälle meie üle valitseda.Paul vaidleb Ludvile vastu :"Ära arva,et omad pursuid,kurnata ei oska,kui 

nad võimu juurde saavad ja venelased neid enam ei takista" Eks seda näe " arvas Paul "Kui nii läheb siis

on see meie oma asi -küll oskame ka oma pursuisid peksa.Venelasi aga meie oma eestkostjaiks ei taha.

Meie peame ka ise elada oskama "(lk,34 )Lahingutee  ei lähe kergelt ,saab haavata  ja jääb ilma kõrvast.Haiglaõest Veerast,venelannast saab hiljem Pauli naine ,kes aga maal ei harju ja läheb linna 

tagasi Kooselu läbi , avastab Paul hiljem  ,et Veera on nüüd vend Ludvi elukaaslane .Ludvi viskab seda

Paulile nina peale :"Jah imelik,et Paulil sihuke kange keelega naine " naeris Ludvi "Ise kõva eestlane "

(lk.321 ).Meeldejäävad  on ka Pauli seiklused linnapreilidega kirjeldused.Paul ilmub ka rahuajal sõjaväeteenistusesse,kuid seal saab ülemuseks vene valgete armeest ületulnud isik kes oli ilma leivata jäänud ja kellega ta  ei klapi."Pauli võttis vastu ametliku üleolekuga

rääkides tugeva vene aktsendiga ,oli see Paulile siiski liig.Tere hommikust:tiblade vastu sai võideldud

neid sai pekstud -nüüd on sul tibla ülemaks !Jälle algab otsast peale vene orjus või ? (lk.241 )

Pauli vend Jakob oli Venemaal olnud rahvakoolide direktor.Viimaks sai soome raudtee äärest üle

piiri Soome põgeneda ja Soome kaudu Eestisse.Enne korjanud tükk aega reisiraha.Vene naise

võttis -Jelena Aleksandrovna.Maailmavaatelised vaidlused vendadega võtavad palju lehekülgi."Kuidagi peab ju saama,sest teist teed ei ole.Ühinemisest Venemaaga ei saa kunagi juttu olla ,sest miks peaksime

meie seda tegema ,meie iseseisev rahvas,?Kas ükski teine iseseisev rahvas võtab iialgi seda oma mõttesse ,et ta tahab ühineda teise riigiga ,s.t. alluda teisele rahvale ? " ütleb Paul.Jakob ohkas " Jah

ma näen ,et kodumaal on vahepeal palju muutunud  juba otsustades sinu sõnade järele.Ära pane 

pahaks ,ma olen sellest kõigest väga maha j äänud.Katsun järele õppida " (lk.259 ).Vend Arnold oli

teeninud Venemaal Denikini vägedes ,tahtis Eestis rahvaväkke minna ,kirjutas väga vigases eesti keeles.

Kokkuvõttes üks hea ja ladus  lugemine.

Jüri

Arnold Paluteder " Viis tuhat päeva "

 Tere !

Arnold Paluteder (1911-1991 )hakkas elu lõpul kirjapanema oma laagrimälestusi,mis ilmusid 2005

pealkirja all "Viis tuhat päeva "(Tallinn,2005 ).Arnold Paluteder arreteeriti 14.juunil 1941 ja saadeti

Sverdlovski oblastisse Verhoturje laagrisse Sai 10 aastat .1944 vabastati ,kuna leiti,et otsus ei olnud põhjendatud.Asus elama Tomski oblastisse Kargasoki rajooni ,kus töötas " Õnneliku Töö" kolhoosis.Ta ei tohtinud sealt lahkuda..1956 sai loa asuda elama Eesti NSV -sse.1958 ,kui esitas rehabiliteerimistaotluse ,töötas Võrus raamatupidajana.Kuni

1940.a. töötas Võrus ajalehe "Elu " vastutava toimetana ja kaastöölisena.1941.a. 14.juunil helistab 

talle töökohta koolivennast miilitsamees,kes on kaasa jooksnud uue võimuga ja palub koju tulla.Paluteder

siiski läheb.Teel tulebki talle vastu koolivend,kes  aitab asju pakkida,.ei enamat.Hiljem mainib,et ta 

oleks saanud hoiatada,kuid ei tee seda.Hiljem Venemaal kohtab Paluteder häid miilitsamehi,kes aitavad

öömaja-võõrastemaja muretsemisel ja toidupoolise hankimisel.Lahkumisel surub kätt. "Miilitsameeste

mõistev suhtumine tõstis meie rõhutud meeleolu.Nägime,et on olemas siiski ka teine,kuigi kitsam maailm

et Venemaa ei ole üksainus sunnitöölaager .Hea inimene jääb alati heaks,olgu ta võimukandja uhkes mundris või käiks kaltsudes ." (lk.104 ).Laagris oli ka käputäis eesti keelt kõnelevaid eesti naisi.Mõnel

huuled värvitud.Hiljem selgus,et tegu on Tallinnas kinni nabitud prostituutidega.Lisaks ligi 30

Tallinna vanglast saadetud retsidivisti ,keda kutsuti Vindi poisteks .Laagris oli riigitegelasi ja inimesi mitmesugustest ühiskonna kihtidest.Laagris oli ka omaaegne riigivanem Jüri Jaakson (lasti maha 20 aprillil 1942 ) ,kes oli barakis

päevnikuks .Koristas ruumi ja küttis plekkahju.Üks laagriülemustest irvitas : "Teie vabariigi president

sobib üksnes nõukogude ubornaid kasima,selle töö peale on ta paras mees  !" (lk.47 ).Laagris oli ka

Uluotsa valitsuse haridusminister Paul Kogerman,kes ka laagris sunnitöölisena metsa langetas.1944

vabastati laagrist .Suri 1951.Raamatus on kirjas,et 1985.Toimetaja on jätnud ilmselt vea parandamata.

Kohviku omanik Kultas tõi laagrisse raadiovastuvõtja ,mille peitis põrandalaudade alla ja kuulas öösel

salaja . Küüditaud ajakirjanikke oli Stupino laagris kolm . peale Palutedre veel Rakveres ilmunud "Virumaa Teataja " peatoimetaja Elmar Lehtmets ja "Virulase " väljaandja ja peatoimetaja olid sattunud kõik ühte barakki.Kokku oli seal laagris 700 Eestist toodud "rahvavaenlast ""Leiba sai laagris 400 gr.päevas ."Leib kutsus alati nälgivaid vange,kutsus tohutu külgetõmbejõuga.Tuigerdades ja komistades venis vangide kolonn tagasi laagrisse .Mõte leivast aga tiivustas.Leival oli elu hind." (lk.33 ).Enamik vange talus nälga ausalt.Vastasel korral võisid rängalt

kere peale saada.Siiski leidus neid,kes vahetasid leivaportsjoni tubaka vastu."Supp-sinine vesi,

kuhu oli siputatud natuke jahu või üksikuid tanguteri.Enamikus aga rohelised kapsalehed " (lk.32 ).

Venemaal kohtas autor mitmesuguseid eestlaste gruppe.Tseljabinski jaamas tutvustas ennast lipsu

ja kaabuga mees -insener Mägi Tallinnast ,ütles,et Tseljabinski ümbruse kolhoosides ja sovhoosides

töötab palju evakueeritud eestlasi.Soovitas armeesse astuda,siis võibolla näete kodumaad.Lahkumisel

andis 30 rubla."Mõni rubla peab ikkagi kaasas olema "(lk.102 ).Ootamatult tervitati teda varsti jälle :

"Kuulsin eesti keelt.Paistab ,et meid eestlasi, on praegu terve Siber täis,nagu polekski enam kedagi

Eestimaale jäänud ! .Naine rääkis eesti keelt aktsendiga,ütles,et on sündinud Siberis,pärit juba 

tsaariajal väljarännanute kolmandast põlvkonnast ,töötab sadamas kassapidajana,müüb laevale pileteid.

". (lk.107).Veel kirjutatakse,et 1944 mobiliseeriti natuke  ka küüditatud eestlasi ja lätlasi(lk.72,146 ).

Jüri

Mõningaid lehekülgi saksa ajast

 Tere 

Uurisin arhiivis Eesti Julgeolekupolitsei Tartu Peaväliosakonna Poliitilise Politsei Refentuuri dokumente ja neis leiduvaid viiteid 1941.a peetud eksekuteeritute kaustale.2.09.1941 oli käsil 66.lehekülg,7.10.1941

oli täitmisel 94.lehekülg.Siitpeale hukkamised Tartus vähenesid ,sest hukkamisele hakati viima kaks korda

nädalas 15.11.1941 oli käsil 102 lehekülg.Oktoobris-

 novembris täideti kaustas 8 lehekülge.septembris 24 lehekülge.Suurim toimikuis leiduv leiduv viide

eksekuteeritute kaustale on number 136.Vägagi tõenäoliselt hakati detsembris juulis-augustis hukatuid

tagantjärele kausta sisse kandma (115.leheküljest edasi )(Estonia 1940.1945 .R.Västrik:Tartu concentration camp. Tallinn 2006 )1942 a. eksekuteeritute kausta tõenäoliselt ei peetud ,mingeid viiteid ei ole.1942 a.hukatute kohta on toimikuis vaid märge et Saksa Julgeolekupolitsei otsusega hukatud ja palun saata surmateatis perekonnaseisuametnikule tihti ligi aasta hiljem.Nõukogude propagandateostes esitati nagu oleks see eksekuteeritute kaust (raamat propaganistide tõlgenduses )) olemas,muidugi ilma viideteta.Viimane teos kus seda väideti ,oli Ervin Martinsoni "Elukutse-reetmine ,Tallinn ,1970) Koguteoses "Saksa fasistlik okupatsioon Eestis (1947 )leidub ka

tõelevastavamaid arve."Sõjavangide laagrist saadeti augusti viimaseil päevil ja septembri kuu algul 

üle Kuressaare Saksamaale umbes 16000 sõjavangi.(lk.418)."Perekonnaseisuandmeil on okupatsiooni ajal

Gestapo otsusel tapetud ja surnuks piinatud kodanike kohta koostatud 1057 surmaakti (lk.493).Hulgaliselt on koguteoses "Saksa fasistlik okupatsioon Eestis " toodud saksa ajal hukatute nimesid ,näiteks Hans Kivirist ja Bernhard Bergmann ,Leida Lippu, GeorgViinamägi ,  kelle nimed leiduvad ka Indrek Paavle raamatus "Eesti rahvastikukaotused.Saksa okupatsioon Eestis 1941-1944.(Tallinn,2002 )Ei saa päris  öelda ,et Erakorraline Komisjon üldse dokumente ei vaadanud, lõpuks esitati ikkagi Moskvale sobivad meelevaldsed astronoomilised arvud. Püüti sisendada kujutlust ,et saksa ajal tapeti ilma kohtuotsuseta igas metsasalus .Indrek Paavle raamatus on ka Stuthofi vangilaagris hukkunud Eduard Randeri nimi,hukkunud 1.juulil1944.Ilmselt on Saksamaal hukkunuid tublisti vähem kui tuhat.Lätlastel taolist saksa ajal hukatute nimekirja ilmselt avaldatud ei ole.Lätlasi tapeti saksa ajal 18 000 (Baltimaade ajalugu ,Tallinn 1999 )Lõpuks väljavõte ühest kaardist

uurimisaluste kartoteegist (R-64.2.38):"Täiendava juurdlusega tunnistaja A.Pärlini seletusel on A-Kruus Soome-NSV Liidu talvesõja ajal väljendunud venelasi pooldavalt.Olnud uusmaasaajatele nõu

andjaks maareformiga seoseis olevais küsimusis Olnud läbikäimises kohalike kom.tegelastega.Kruus ise eitab eeltoodud süüdistust.Otsus 27.01.1943- 1 kuu TKL-i tingimisi üheaastase katseajaga.

Jüri

Lätist

 Tere !

Käisin Lätis Vidzemes Tensi Reisidega ekskursioonil.Tore reis oli.Ka ilm soosis,paranes selleks ajaks ära.

Jalg paranes õnneks ka nendeks päevadeks ära.Nii oli hea mööda mõisade treppe käia.Kõige kõrgemale  Cesvaine lossi torni,millele on 119 trepiastet ,ei julgenud siiski minna.Ekskursioon hõlmaski Põhja Läti

mõisu -Zvartava ,Staremiena,Jaungulbene,Cesvaine.Lisaks Madona,kus ööbisime hotellis ja Cesis.Cesist

võib natuke Rakverega võrrelda.Kohati tundub,et vaadata on vaat et rohkemgi.Cesises on Võidusammas

ka eestikeelse tekstiga.Väga väike hubane kohvik ainult kolme lauaga Cafe 7 -Rigas iela 7, oli ka..Staremiena mõisahoones oli nõukogude ajal põllumajanduskool ja kolhoosi kontor.Originaalmööblit

ei ole säilinud,kõik vanad kummutid ja kapid on hiljem nendesse mõismuuseumitesse sisseostetud või annetatud.Jaungulbene on erakätes ja mitte sissepääsetav.Madona meenutab natuke Võrut,elanikke on poole vähem -6000,Võrus 12000.Vanu puitmaju on ka vähem kui Võrus.Midagi sarnast on tänavaplaneeringus ja looduses.Madonas on raamatupood ,Võrus ei ole näha.Madona kohalike keraamikute käest ostsin ilusa suhkrutoosi.Veinide degusteerimise  jätsin vahele,tegin sel ajal aega parajaks linna vaadates.Lähen Tensi Reisidega

veel tõenäoliseliselt reisile.Arhivaaride Ühinguga aastal 2006 ma Vidzemes ei käinud.Nüüd  ikkagi ära

nähtud.

Jüri

Elu piimanõus

 

                 Tere !

Sõjamuuseumis on huvitav näitus "Elu piimanõus ",on eksponeeritud maa seest metsavendadele 

kuulunud suured piimapanged ,mida kasutati peidikutena ,hea käsitseda.Saaremaalt on leitud neid kümmekond ,viimased 7 2020 aastal Leisi vallast Purtsa külast.Samuti on eksponeeritud neis

pangedes leidunud esemed alates paberossidest metallkarbis, lõpetades kondoomide ja erootiliste

joonistuste fotodega.. On ka Gustav Rängu raamat "Vana Eesti  rahvakultuur " (1935 ) ja katkised

Eesti Vabariigi 50 kroonised,koguni ühe metsavenna Redese Tomsoni luuletus.Panged ja neis olnud

esemed

kuulusid arvatavasti Aleksander Tuulingule,kes hukkus 1953.aastal mõrvaragendi tegevuse tulemusena

Elmar Ilp kui kõige tuntuim Saaremaa metsavend oli selleks ajaks juba koos kahe kaaslasega langenud-

1950.Nende surnukehad pandi Kuressaare julgeolekumaja hoovi rahvale vaatamiseks välja.

Saaremaa metsavendlusest annab näitus hea ülevaate.Langenud ja legaliseeritud,värvatud ja arreteeritud 

Saaremaa metsavendi võis olla 500.Enamasti tegutseti 3-8 liikmelistes gruppides.Esimene teadaolev

kooperatiivi röövimine toimus1948,a. märtsis Pamma poes Pärsamaa vallas.Elanikkonna toetus hakkas selleks ajaks langema.muidu ei elanud ära.Maha jäeti "Lendav Salk "Surm " pitseriga kiri,et kaup konfiskeeritud rühma vajadusteks.Pitseriga kiri " Elagu Eesti  Vabariik 30.Surm bolsevikele ja nende käsilastele !

"on ka näitusel näha.Kokku oli neid "poeskäike " kümmekond iga kolme kuu tagant.Päris 

lihtlabasteks röövliteks ja mörtsukateks ei saa metsavendi pidada,tuleb teha teatud mööndus.Metsa 

mindi ikka siis kui oli pöhjust karta tõsiseid repressioone.Paljud metsavennad püüdsid hoiduda

tarbetust vägivallast ja ohvritest,talitsedes end.Nagu näitusel väljapandud artiklist "Metsavennad-karmid võitlejad " ajalehest Eesti Teataja 194 30.september Stockholm 

 lugeda võib saatsid Saaremaa  metsavennad punastele tegelinskitele hoiatuse ,et kui

te oma käitumist ei muuda ,teeme paari kuu pärast,mis tarvis.Paljud metsavennad ennast vabadusvõitlejateks pidasid ,mis tundub õige.Ei tea kas Saaremaa metsavennad talusid ka röövisid ?

"Eesti ajaloos  II "1997 kirjutatakse; "Samal ajal pandi toime röövimisi kauplustes,meiereides ja isegi taludes .See omakorda suurendas maal hirmuõhkkonda " (lk.114 ).Meenub,et isapoolsele vanaisale

rääkis stalinlikus vangilaagris Hirmus Antsu jõuku kuulunud mees,et Pärnumaal Soontaganas on maa sisse maetud piimapudelitesse peidetud kuldmündid.Vend käis 1994.aastal otsimas ,ei leidnud liiga 

halvad ja ebamäärased orientiirid ,ei saanudki õieti leida.Niipalju ka vangilaagri folkloori.

Jüri

Genealoogilisi teateid

              Tere !

Nüüd tean oma isapoolsest suguvõsast mõnda asja rohkem kui kadunud ema.Ema ikka kurtis,et ise oled arhiivis ja ei uuri.Väga kena ,et geni inimesed ka sinu suguvõsa uurimisele kaasa aitavad.Leidsin andmeid

isapoolse vanaema kahe tädipoja kohta.Vanaema tädi oli Julie Remmer (1877-1946 )maetud Ambla kalmistul.Tema poeg Alfred Martin Remmer Kalda(1901-1984 )elas 1939.a.Lehtse vallas Saiakopli külas Hiie talus.Surma kohta leidsin andmeid Rakvere arhiivist.Maetud peaks olema Amblas,kalmistute registrist tema nimi välja ei tule.Julie Remmer on.Alfredist on mul fotosid..Teise vanaema tädipoja kohta leidsin andmeid genist.Arnold Roman

Remmer (Remmel) (1904 Nõmmküla -1973 )Kui otsida Remmer järgi nagu varem oli siis sa ei leia.Andmed tulid välja

Remmel järgi.Arnold Remmel muutis perekonnanime 1937 Remmeliks.Tema nimi on 

ka represseeritute raamatus .Represseeriti 1951 ,vabastati 1956.Elas Väike-Maarjas.Maetud Ao kalmistul

samas on maetud ka tema naine Eve Remmel (1904-1988 ).

Jüri

 

Tallinna Laager

                     Tere !

Tallinna Laager asukohaga Tallinn Kalda 2.Tegutseb 28.augustist 1941 Tallinna Keskvangimaja nime all.Eesti Julgeolekupolitseile allub1.juulist 1942 Tallinna Laagri nime all.Juulis 1942 oli kinnipeetavaid Tallinna Laagris 1376,neist alla 1.a karistusajaga  mehi 46,na 15 ,1.a karistusajaga mehi 488,naisi 146,üle 1.a 

karistusega 675,tähtajata 76.(ERA.R-64.1.70 )Ilmselt oli õige nimetus Tallinna ja Töökasvatuslaager.Talinna Laagrisse toodi karistust kandma süüdimõistetuid ka Viljandist.Karistuse lõppedes pidid nad pöörduma 3 päeva jooksul 

Viljandi Julgeolekupolitsei referentuuri,sest nad jäid 6 kuuks politsei valve alla."Pruuni katku " dokumentide kogumiku 1981a.

materjalide seas on leht Fasistlik statistika Jahrstatistik1941 1942-surmamõistetud 4691.Reval-1291,Dorpat 1569 ,Pernau 1217,Narva 614 ,vahistatud 17692,koonduslaagrisse mõistetud 5563.Mingit

viidet algdokumentidele ei ole.Mõistagi ei avaldatud neid andmeid ei 1981 ega 1988 a."Pruunis katkus"

2002ilmus Indrek Paavle koostatud Eesti rahvastikukaotused II .1,Saksa okupatsioon 1941.1944,Järeldada  võib et tulema peaks veel teine osa,mis hõlmaks Saksamaa vangilaagrites 

hukatuid ja hukkunuid.,keda võis olla vist tuhatkond.Tundub et kõiki saksa ajal hukatute nimesid Indrek

Paavle raamatuis ka ei ole.Näiteks ei ole Isak ja Armand Hansleppa,kelle paigaldati 1968 mälestuskivi

"Siin hukkasid fasistlikud timukad 1941.a oktoobris Isak ja Armand Hanslepa. "Mälestuskivi paigaldati ka 1941 a, oktoobris hukatud Johannes Oinasele ja Artemi Üksikule.Indrek Paavle raamatus Johannes Oinase nimi (s.1896 )nimi on viitega kirjandusele -tähis L Teisi ei ole,vöibolla hukkusid nad siiski

lahingute käigus.Hansleppade mälestuskivi kuuulub eemaldamisele.Mälestuskivi oli paigaldatud ka

Hiiumaal Kõpus

nõukogude aktivistidele Gustav Koidule ja Anni Kattelile,kelle mõrvasid fasistlikud timukad1941.a.

23.oktoobril.

Jüri