Mõne reaga kolmest kirjandusloolisest väljaandest

Tere ! Teinekord on huvitav sirvida mõnda kirjandusloolist väljaannet.Silma jäid artiklid "Uurimusi 1940.aastate eesti kirjandusest " (2011)Maarja Vaino "A.H.Tammsaare muutmine nõukogude kirjanikuks "Vaino kirjutab,et "Omajagu kõnekas on fakt,et alates 1944.aastast oli "Totuus ja Oikeuus "(Tõde ja Õigus ) Soomes keelatud raamatute nimekirjas.See oli arvatud kirjanduse hulka ,mille "sisu on suunatud NSV Liidu huvide vastu " ning mis tuli kõrvaldada,et "ei kahjustaks Soome ja NSV Liidu suhteid " (lk.130)Nagu kirjutab Vaino :"Eestis oli olukord siiski teine:Tammsaare oli liiga kaalukas autor,et tema teosed lihtsalt ära keelata."Tammsaare olnud üldiselt progressivne klassik,kes avaldanud vahel ka kõikuvaid vaateid ,temast mööda minna ei saanud ,ta pidi asetuma nõukogude kirjanduspilti kui kodanluse kriitik.Tõde ja Õiguse I osa ilmus 1952, II osa alles 1954.Vaino nendib,et ilma Tammsaare uurija H.Tobiase järelsõnata oleksid võinud need teosed ilmumata jääda kõige probleemsema kolmanda osa kõrval pakkus peamurdmist ka teine osa,kus oli "kahtlasi kohti""See valetas küll nagu mingi venelane.Sest kui juut või tatarlane,siis tead juba ette,et nad valetavad,aga venelasest ei tea,arvad,et ristiinimesega tegemist ja nõnda valetab ta sulle hullemini kui juut või tatarlane, palju hullemini(Endel Priidel .Vägikaikavedu. Talinn 2010 ,lk.179,181.Vaino lk.136)Vaatamata probleemidele raamat siiski ilmus.Veel saame teada,et kirjanik Aadu Hint võrrelnud ennast Tammsaarega nimetades oma "Tuulist randa (1951-1966) meremeeste "Tõeks ja Õiguseks "Veel on huvitav Rein Veidemanni "Hans Leberecht ja tema "Valgus Koordis-kurioosum ja paradoksid."Ladusas uurimuses toob autor ka välja,et H.Leberechti sugulasi ärritas,et ajalehes Edasi hakkas huumorirubriigis Herilane ilmuma Akadeemilise Hans Leberechti Seltsi häälekandja Valgus Koordis ja nad tegid ajalehes Eesti Ekspress 24.novembril 1989 vastava pöördumise.Üsna huvipakkuv on ka Anneli Kõvamehe "Eesti proosa venelasekuvandist 1940.aastate teisel poolel." Pagulasproosas kujutatakse venelasi negatiivsena, "sellises venelaste hirmutegude kujutuses on ühisjooni 1930.aastate ajaloolise romaani venelase kujutusega .1940.aastate proosa on eelneva kümnendi venelase diskursuse jätk,vt.nt. võrdluseks Enn Kippeli "Suure nutu ajal " (1936 )"Nöukogude Eesti proosas iseloomustab venelasi äärmuslik positiivsus.Väline inetu kest ei tähenda ka sisemist inetust nii nagu need on vastavuses pagulasproosa venelase pildis."(lk.179,175)Veel kirjutab autor:"Kummaski kirjanduses ei leia venelastest tegelaste puhul süvapsühholoogilist lähenemist tegelasi on kujutatud ilma suuremate sisemiste keerdkäikudeta."(lk.179 ) Veel väärib märkimist näiteks kogumikus leiduv Aigi Heero "Nõukogulikust agitatsiooni ja propagandakirjandusest 1940.aastate lõpus -1950.aastate alguses.Felix Kotta poeem "Kindlal sammul ".2016 ilmus soome kirjandusteadlase Pekka Lilja kirjandusloolisi artileid sisaldav "Koos lahus . Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest."Raamat sisaldab ridamisi huvitavat kirjandusloolist andmestikku(arvustus Janika Kronberg.Üldnimi Pekka,üksainus Lilja.Keel ja Kirjandus.2018,nr.10.)Näiteks et "esimene soome ilukirjandusteos ilmus Eestis alles 1955 .See oli Aleksis Kivi "Seitsme venna " 4.trükk , tõlkijaks alles paari aasta eest rahvavaenlasena tuntud Friedebert Tuglas (lk.272.)Raamat tekitab oma ülevaatega huvi Bernard Kangro romaani "Kivisild" " (1963 ) vastu ,samuti Jaan Krossi "Mesmeri ring "(1997);R.Kaugveri Kirjad laagrist "(1990)ja "Arved Viirlaiu romaani "Märgitud "(Lund 1980) suhtes.Viimase käsitluse pealkiri kogumikus "Head ja pahad soomlased Arved Viirlaiu romaanis "Märgitud ". Veel ei ole lugenud,küllap jõuab.Esimese ülevaate pealkiri oli "Eestlased nõukogude võimu teenistuses Bernard Kangro romaanis Kivisild ""Soome esimesi vangilaagrite kujutusi oli 1950.aastatel ilmunud Unto Parvilahti "Berijan tarhat "
"Beria aiad "(lk.241 )Soomes ei juletud  üldiselt Nõukogude vangilaagrite teemalist kirjandust veel 1970.aastatelgi
välja anda. Väärib märkimist ka Enn Nõu romaani "Pidulik marss "käsitlus (Enn Nõu vaba Eesti aastal 1968-kas utoopia või düstoopia ?) "Pidulik marss " (1968)Paul Eerik Rummo luulekogu "Saatja aadress "ei pääsenud nõukogude tsensuurist läbi ja ilmus alles 1989.Kirjutatakse ka,et kirjanik Ralf Parve oli arvatavasti esimene nõukogude kirjanik ,kes pääses pärast sõda Soome kui aastatel 1947 toimus Helsingis Nõukogude ohjatud kommunistlik propagandakoosolek ,kus mõisteti hukka USA nn.imperialstlik propaganda. (lk.129)Raamatus kirjutatakse,et Teise Maailmasõja järel ja ajalja kuni kuuekümnendateni aastateni välja oli Soome sild olnud peaaegu täiesti katkenud.Eesti kirjandust esindasid Soomes 1960 ndate lõpuni seetõttu vaid väliseesti kirjanikud.Neil old Soomega olemas vanad sidemed ja nende looming oli pikka aega nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt kodu Eestiga võrreldes tublisti parem..Näiteks avaldati aastatel 1945-1953 Nõukogude Eestis vaid seitse uut romaani ,samal ajal kui pagulased andsid neid välja 60 .Kekkonen manitses oma Eesti reisi järel aastal 1964 vanu estofiile Tamminiemis ja rõhutas,et eesti kultuur saab säilida vaid Eestis ja just kodu Eestiga tuleb ühendust hoida.Väliseestlastega tuleb sidemed katkestada.See mõjutas osalt tõika,et Soomes hakati avaldama eesti kirjandusest nn.Nõukogude Eesti kirjanike teoseid. Kirjutatakse Jaan Siirase käsikirjast "Eesti sovettide möllus .Üldiseid jooni Eestis toimunud sündmustest ja arengutest bolsevike võimu ajal 1939-1941 ",mis oli 1942 soome keelde tõlgitud ja avaldatud "Viro neuvostokurimuksessa-Piirteitä Viron tapahtumista ja kehityksestä bolsevikkivallan aikana 1939-1941 " Jaan Siirase varjunime taga peitus tegelikult August Annist , selle saladuse avaldas väliseestlaste leht Teataja alles 1981.See raamat oli 1944 a. sügisel keelatud raamatute nimekirjas ka Soomes.Artiklis "Urho Kekkonen ja Estofennia hukk" kirjutatakse,et Urho Kekkonen avaldas 1942 Suomen Kuvalehtis Pekka Peitsi varjunime all artikli "Vennasrahvas bolsevike hallata "( "Veljeskansa bolshevikkien jaloissa " )Artikli aluseks on Jaan Siirase teos :Artikkel on korralik analüüs 1939-1940.a. sündmustest."Kekkonen ei süüdistanud eestlasi ega pidanud valesammuks seda,et eestlased Nõukogude Liidu tahtele alistusid.Ta leidis,et kõige taga oli soov säilitada rahvuse elu,päästa,mis päästa annab.""Minevik oli õpetanud eestlastele ,et pea õlgade vahele tõmbamine ,kuniks halvem on mööda läinud ,võib elu päästa.Eesti võib alles jääda,kui vaid rahval eluvaim sisse jääb.See oli Kekkoneni sõnul tarkus,mille Pätsi valitsus oli ajaloost kõrva taha pannud ja mis oli 1939 ja 1940 .aastal tehtud valikute taustategur.Kekkonen oli õigetel jälgedel.Eesti valitsus arutas koos Riigikogu saadikutega Nöukogude Liidu nõudmistega soostumise küsimust 26.septembril 1939.Eesti juhtkond valis strateegia ,mille põhimõte oli ,et halvimat on võimalik vältida ,kui oodata ja nõustuda abistamis- ehk baasidelepinguga.Samamoodi oli mõelnud Kekkonen. Sõttaminek oleks võinud tähendada täielikku hukku.Annisti sõnutsi oleks sõda teinud Eestis mitu korda hullemat hävitustööd kui see,mis järgnes baasidelepingule."(lk.334-335)Veel kirjutatakse,et : "Soomes on saanud tavaks väita ,et eestlased olid viletsad vennad ,kuna ei taibanud 1939.aastas sügisel Punaarmeele vastu hakata ,vaid alistusid.Kahjuks unustakse tegurid,mis selle põhjustasid.Eestil oli silme ees Poola näide:35 miljoniline riik pühiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu koostöös paari nädalaga olematusse.Eesti oli võimeline mobiliseerima kõige rohkem 100000 sõdurit .Eesti söjaline ja geopoliitiline asend on ebasoodsam kui Soome oma .Eesti relvastus oli palju viletsam kui Soome oma."(lk.332).Veel tuuakse ära huvitav fakt,et :" Tuletagem veel kord meelde ,et Konstantin Päts andis 1940.aasta juulis Soome saadikule P.J.Hynninenile üle ettepaneku luua Estofennia ehk Soome ja Eest liitriik,mida ta oli soovinud juba Eesti iseseisvumisest saadik."(lk.331).Kirjandusteadlane Pekka Lilja puutus esimest korda eesti keelega koku aastal 1963 Jyväskyla pedagoogilises kõrgkoolis soome keele õ'pinguid alustades-Eesti keele õpetajaks oli Leho Võrk ,soomepoiss ,kes oli soomepoiste rügemendis teeninud,oli helilooja Enn Võrgu vend.Tal oli tulnud 1940.aastate lõpul end Kesk Soome metsades varjata kuna kartis väljaandmist NSV Liidule.(lk.285).Muide, brosüüris "Ausalt ja avameelselt "(Tallinn 1988)kirjutatakse,et "seda saab ju ainult mõistlikuks pidada,et Eesti kodanlus ei alustanud sõda Nõukogude Liidu vastu(Aigar Vahemetsa)Mis siis praegu oleks ?Kui kodanlus oleks võtnud relvad ?T.K.(Toomas Karjahärm):See on huvitav küsimus.A.V:Ma arvan,et praegu oleks ikkagi Nõukogude Eesti ,ainult et verd oleks ilmselt rohkem voolanud.(lk.16) Almanahh "Mäetagused "53 ,sisaldab Gawel Strzadala artiklit "Tsensuur kommunistlikus Poola Rahvavabariigis " ,tõlkinud Liisi Laineste."Kõige suuremat kahju kultuurile tegi Poola Poola Rahvavabariigis 1940. ja 1950.aastatel täide viidud otsus hävitada paljud maailmasõdade eelsed raamatud.Käige pikem keelatud kirjanduse nimekiri on säilinud aastast 1951., Selle sisuks on kolm eraldi nimekirja :esimene katab täiskasvanute ja noorte kirjanduse(kokku 1682 kirjet ),teine "vananenud " sotsiaalpoliitilised teosed (238 kirjet)ja kolmas lastekirjanduse (582 kirjet ).Välja arvatud tõlked Lääne Euroopa ja Ameerika autorite teostest ,mis rääkisid Poolat puudutavatel teemadel oli väliskirjandus keelatud,näiteks Margareth Mitchelli Tuulest Viidud ,aga ka Agatha Christie teosed.(lk.83-84).Rakendati seda stalinistlikku ja nõukogulikku ilmingut nagu raamatute keelustamine ja hävitamine ideoloogilistel põhjustel Poolaski.Selle tegevuse eesmärk oli kustutada kultuurimälu nagu autor nendib.Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades võivad käivitutada mitmesugused enesetsensuuri vormid,hoidutakse näiteks teravaid küsimusi esitamast,et vältida pahandusi.Autor kirjutab:"Demokraatlikus Poolas tänapäeval tsensuuri enam ei eksisteeri,kuid toimivad enesetsensuuri erinevad vormid,mis hoiavad endiselt tabuteemasid varjus .See on mõnede ringkondade jaoks kohustuslik :nendes koheldakse teatud rühmi või arvamusi halvakspanu ja seltskonnast väljatõukamisega.Pärast 1989.aastat on kanda kinnitanud termin "poliitiline korrektsus ",mis tuli Poolasse läänemaailmast.Poliitiline korrektsus ,mida võib tänapäeva Poolas kohata tõusikute ja snoobide hulgas eeldab teatud enesetsensuuri.Seda tüüpi tsensuur keelab rääkimast teatud teemadel või kirjutab ette reegleid ,mil moel tundlikke teemasid käsitleda "(lk.88).Saigi ülevaade antud ,millega võikski praegu lõpetada. "