Enn Kippel "Kui Raudpea tuli ",Aino Thoen "Hallide mägede maa "ja muid mõtteid.

                      Tere !
Lugesin Enn Kippel (1901-1942 )romaani "Kui  Raudpea tuli  " (1937 ),mis oli 1930.aastate lõpu
üks menukamaid ,ilmus kohe mitu trükki.See rootsimeelne ja venevastane romaan nõukogude ajal
trükivalgust ei näinud ,aga ei olnud ka keelatud kirjanduse nimekirjas ,mingi J.Tombi nimelise
raamatukogu lettidel oli ta kuhjas  saadaval.(Arvustus L.Kaljundi.Eesti lugu Enn Kippel."Kui Raupea tuli "Eesti Päevaleht 11.detsember 2008 ).Romaani tegevus areneb Põhjasõja esimesel aastal
Narva all ,Jõhvi mõisa aladel,Laiusel.Turgutavad on kirjeldused vastuhakust mõisale ,kui mõisa
rendihärrat Engel Hartmanni või kubjas Juhkumit lüüakse nii kõvasti,et see pikali langeb.Näiteks
romaanis lk.98(Kui Raudpea tuli 1996 )"Kas sina mõisnik sunnid minu tütart imetama oma koeri "
"Ja siis rusika kerkides ning mõtlematult mida ta teeb ,lõi Tehvan rendihärrale ränga hoobi otse näkku.nii et ta kukkus oma kubjaste ette ristseliti maha ,kuna nägu kattus tal verega "Romaanis
esinevadki ajaloolised tegelased mölder ,pooleldi vaba mees Ronga Tehvan ,kes võitleb talupoegade
õiguste eest ja keda talupojad korduvalt luku tagant vangist päästavad.Mõisale vastuhaku korral on Jõhvi mõisa kutsutud ka soldatid,ent nende peamees keeldub ilma kohtuta Tehvani peale laskmast ,
teisel korral pääsevad talupojad suuremast veresaunast Rootsi kuninga Karl XII käsu läbi talupoegi mitte karistada.On veelgi romaanis ajaloolisi tegelasi nagu sõjaväelane ja eesti soost mõisnik
Toomas Jõerist.VE :Toomas Jõerist -sõjaväelane ja mõisnik A.Ruusmaa,18.märts 2002.
T.Jõerist oli sündinud 1677,kuulus Põhjasõja ajal Rootsi armeeJärva Rügemendi kooseisu,
väitles venelaste vastu 1700-1704,langes venelaste kätte vangi ja viibis vangistuses 1723 aastani.Tagasi tulles sai endale Järvamaal Piiumetsa mõisa ,vabastas osa talupoegi pärisorjusest Suri 1750 aasta paiku.Romaanis astub eesti maameestest värvatud Eestimaa aadlilipkonna ratsarügementi köster Hinno .Nad olid kokku koondatud lubadusega,et saavad pärast lahingut priiuse.Romaanis
on leidnud kajastamist mitmed detailid nagu Rootsi kuninga osavõtt Laiusel talupoja pulmast
lumesõda ,kuninga hobuse raua kaotamine Pärnus.Romaani lõpus mõisa rendihärra Engel Hartmann pageb
Jõhvi mõisast Tallinna ,kuna ei saa talupoegadega enam hakkama. Eks tänapäevalgi on oma kupjad.
    Teine romaan A ino Thoeni "Hallide mägede maa "(1954 )käsitleb eestlasi sõjärgsel ajal Belgias
söekaevanduses .Raske töö,inimesed kipuvad alla käima.Tiit Allas ei sobi üldse oma uute kaaslastega.Ka peategelane Tiit Allas ,kes aga lõpuks
kõrgemate jõudude mõjul,et ta kohusetundlikult käitub, pääseb Belgiast .Teda seob ühele itaalllannale Miriamile antud sõna ,niiet
ta ei saakski Belgiast lahkuda .Lisaks toimub kaevanduses gaasiplahvatus ,millest ta ka eluga välja tuleb.Miriam annab aga sõna tagasi ja ta saab raha eest ennast Belgiast eemale munsterdada.Kahju on
ühest tegelasest Hermanist kes on Belgiast peeaegu pääsmas onu rahadega Kanadasse ,ent pärast
kuut kuud uuesti jooma hakkab ja siis on kõikidel plaanidel kriips peal.Romaanis on ka kirjeldatud,et eestlased ei lähe kaasa kommunistide algatatud streigiga ,mis jääb soiku.Romaanist üks lõik : "
Nüüd oli tal aga ka selge ,et tal oli viimane aeg Belgiast lahkuda .Ta oli nõrk ja vastuvõtlik pahedele
nin kui ta ei tahtnud lõplikult alla käia ,pidi ta saama tervemasse ümbrusesse ,välja tapvast tööst ,mis ta vastupanuvõimet nõrgendas " (lk.246 ).Huvitav oli lugeda,et Belgia idaosas elab 70000
sakslast ja saksa keel on kolmas riigikeel (A.Hiietamm.Belgia kipub lagunema.Õhtuleht ,5.oktoober 2007.)
   Eneseabiraamatud ei aitavat ,olen kuskilt lugenud.Arvan,et tuleb välja kannatada ,elu igas
elemendis polegi alati meelakkumine.Positiivne mõtlemine,mis see ikkagi on .Kuulsin "Vikerhommikust " Ivo Linna mõttearendust ,et see võib olla see ,kui sa vähemalt püüad mingit
olukorda lahendada ,kui välja ei tule,siis mis sa teed.Nii see võib olla küll.Aga ei mäleta
aastakümnete tagant sellist väljendit nagu positiivne mõtlemine.Peamine on mitte ette karta,mitte panna pidurit kirjutas Lehte Hainsalu "Eesti Naine " 24.oktoober 2019. Ka raske teostada.Hirm ongi vist  negatiivne mõtlemine. "Vikerhommikus "ütles
üks pastor ,midagi  sellist,et elu kujuneb enimmõeldavate mõtete alusel .Seega peaksime mõtlema mida me mõtleme.Kas halbu  või häid mõtteid.Või  nagu  meenub üks internetist loetud
indiaani vanasõna ,et igas inimeses on kaks hunti võidab see hunt,keda paremini toidad !.

Head päeva !

Jüri

Tiina Tamman "Pärandus " ja muid mõtteid.

  

                                      Tere !

        Detsember kulgeb rõõmsalt ,töökohas Harju Tarbijate Ühistus maksti isegi preemiat,
       väike summa ,aga ikkagi ilus zest.Arhiivis minu mäletamist mööda maksti viimati 2008.
       Novembris oli kunagise  klassivenna ja sugulase matus.

        Hanno Vares juhtis kunagi Facebookis tähelepanu Arhiivinduse käsiraamatule (1936 )          

        kus olevat öeldud ,et arhiivis töötamine mõjub psüühikale, muutes neid eraklikeks 

        originaalideks.Kui nii on öeldud otse käsiraamatus,ju see siis midagi näitab.Pole

       päris naljaraamat.Aga sobiv lektüür enne aastavahetust võiks olla Tiina Tammani

       "Pärandus "( 2018 ),mille tegevus toimub Türil ;Tallinnas ja Londonis.Rahustav lugemine,aga mitte

       igav.Enamik lääne ajaviitekirjandusest tundub igavana. "Päranduses "  jätab kirjanik   
       lõpuks lugejale mõelda,mis sellest salapärasest naisest Maretist sai. Peategelane 

       Madis Uljas proovib teatritegemist "Estonias " Tallinnas ja "Tsirkusprintsessi "lavastamist isegi Türil ,kus 

       põhitööks saab politseitöö,kuni Inglismaal hakkab tegutsema tislerina mis tundub see õigem.

      Valgast Tallinna sõites möödub mõni buss Türilt ,mis mõjus eemalt vaadates linna

      vaatama kutsuvalt.Selgub,et Türil vohas omal ajal vilgas kultuurielu ,raamatunädala raames
      tuleb raamatukokku lugejatega kohtuma kirjanik Pedro Krusten.(lk.88 )Türi kesklinn sai
      sõjas 1941 rängalt kannatada ,puumajad Viljandi tänava ääres olid kas varemetes või
     maha põlenud ."Kivimajad said vähem viga ,näiteks saunamaja jäi päris terveks ja nii oli
     Türi rahval võimalus ka sakslaste okupatsiooni ajal  end nädalalõppudel ennast saastast
     puhtaks pesta ." kirjutab Tiina Tamman (lk.212)  .Türil hävis ka raadiojaam, paberivabrik ja  piimapulbritehas.(lk.211)Omal ajal pärast vabadusssõjalaste organisatsiooni keelustamist 1934 restoranis vapse kiita oli ohtlik ,võisid
     karistada saada ,rääkimata lugupidamatuse avaldamisest Vabariigi Valitsuse  vastu ja              kodanlaste kirumisest ja seltskondliku ärevuse tekitamisest ,igal pool olid silmad ja kõrvad.
   Seda teemat puudutab ka T.Tamman,kus meenusid ajalehest  loetud  pisilood kodanikest ,keda oli
   karistatud vägeva rahatrahviga või pandud lausa "pokri lobisemise eest "."Kirjutati suulistest avaldustest ,mis olla diskrediteerinud  töölisliikumist ,tekitanud seltskondlikku ärevust ,riivanud avalikku julgeolekut ja võivat isegi rikkuda riigi välispoliitilisi suhteid ".(lk.183.)Endale jäi ka ilma
   üks omaaegne väljend ajalehest "Sakala Pühapäev " Sakala kaasanne ,10.veebruar 1936._
  Karistusi vapside sabassörkijatele,kes olid avaldanud lugupidamatust maksva riigikorra vastu ja
 levitanud ärevust tekitavaid kuulujutte,karistati rahatrahviga või 20 või 60 päevase arestiga.
 Rida vapside finantseerijaid hellitasid lootust ,et nad võivad asuda Riiga ,saunaomanik Voinov
 tavatses sõita Soome,suurärimees Tofer koguni Prantsusmaale ,,nende palve otsustati aga
 eitavalt ja nii tuleb meestel ikkagi leppida Kihnu saarega."Sakala",10.veebruar 1936.


    

  Häid jõule ja saabuvat aastavahetust !

Jüri

Rakvere -Tartu ja muid mõtteid

                    Tere !

  Käisin vahepeal ära Haljalas kalmistul ,süda hakkas valutama,polnud viis aastat vanaema vanaisa   haual käinud.Seal polegi õieti enam kedagi kes käiks.Kõrvaloleval platsil vanaonu  haual olid   ilmselt  Tapa omad käinud ,lilled olid pandud.Üks Tapal elanud sugulane kirjutas Õpetajate Lehes ,et   täisväärtusliku elu elamiseks ei pea tingimata ülikooli läbi tegema.Miks nad seal elasid `?
Nüüd pole enam kelleltki küsida.Samuti käisin ära Rakveres.Rakveres ikka on mida vaadata ja kuhu sisse astuda,Tapal kindlasti tunduvalt vähem.Üks.töökaaslane käis koguni kunagi Tapalt Tallinnasse arhiivi tööle.Meelde tuli ka see vanaisa Trahteri talu maade ja metsade tagasisaamise ja müümise lugu.Vanaema ütles kunagi,et Trahteri talu saanudki  sellest nime,et seal oli trahter,kus olla nähtud ka türklasi.Tõepoolest ,ajaloolane Oliver Pagel on Virumaa Teatajas välja uurinud,et 1877 toodi Eestisse 450 türgi sõjavangi ja nad peatusid Tallinna tn.3 hoones
Rakveres,millel on silt anno domini 1786.Nii et see võib tõele vastata küll.Trahteri talus ei olnud elektrit,see saadi alles   vene sõjaväe kaudu 1970,kui sinna rajati baas.Isa müüs 600 rubla eest
maja 1979 aastal maha.Mulle see ei meeldinud -Ei saanud enam suvel sinna minna .Näiteks
Raadio Vabadus eestikeelsed saated tulid võrdlemisi puhtalt.,segajate mõjust eemal.Aga isa ei
tahtnud enam.1979.aastal viimast korda Trahteri talusse sõitsime läbi Tapa.1998 aastal oleks olnud võimalus tagasi osta.Saime Trahteri talu ja maade eest raha.Eetiline rikkumine ,tundub mulle.Vahel võib sülle  sadanud suur raha põhjustada hoopis rõõmu
asemel sekeldust .Nii oli tunne tol päeval kui Berliini Trahteris Rakveres istusime ja Trahteri talus käisime .Läbi akna vaatasin laual oli seesama vana vakstu ,mis aastal 1979..Et kuhu sa paigutad,eriti kui on surve.ja korraliku mugavustega  korteri ostmiseks raha ei jätku.Vend neid asju rohkem ajas ,tänutäheks
tegin talle 1998 aasta lõpul Helsingi reisi välja.Mäletan,et ta ei tahtnud laeval ühe mehega kokku puutuda,kellega oli koos töötanud.Ühe korra käisin siiski ka ise Viru Maavalitsuses.
Vend oli korteri kiiresti valmis vaadanud Kopli tänaval ,käimla oli koridori peal ,ostsin selle ära.Vend ostis hiljem endale ka
samuti kehva korterikese Koidu tänaval.Hiljem,aastal 2000 andsin enda korteri venna nimele ,vastutasuks lubas vend mitte oma osa nõudma hakata kunagi hiljem Loo tänava korterist.2002
 müüs ta Kopli tänava korteri sellesamale maaklerile ,kes 1998 aastal teda aitas.Saadud raha paigutas
Koorküla veskihoonesse ,mille oli varem ostnud,lootes seal väikest viisi elektrit tootma hakata
Möni tuhat krooni ta siiski andis ka mulle ,käisin ära Stockholmis ja ostsin diivani. Tagantjärele tarkusena oleks ta võinud Trahteri talus elektrifitseerida või siis oleksime võinud
kahepeale korraliku korterti osta ,mida talle 2008 ütlesin ,kui Haljala kalmistule sõitsime.
Aga eks head mõtted tulevad ikka hiljem.Venna autoga käisime Trahteri talus .2011 .a. mais.
Olime käinud ka 2000a. detsembris.Mul ikka on sinna ligipääs võimatult raske."Me poleks teinud
siin midagi "ütles vend hoolitsetud lilleaeda vaadates 2011.Tõepoolest hoonet lagunema osta pole mõtet.,aga elektrifitseerimisega oleks ta hakkama saanud.Mina olin tollal arhiivis nii väikese
palgaga,et poleks kvalifitseerunud laenu saamiseks."Sa võiks  reisibüroosse sisse astuda "ütles vend
tore huumor ,ta ise oli töötu.aga mina tööl ja raha saamisega praalimine ,palgata  puhkuse võtmine
reisile minekuks polnud kõige mõistlikum tegu.Pealegi pole ma suurem asi reisihuviline.Nüüd Tartus
käies nägin antiigipoes sarnast rohelise kupliga petrooleumilampi ,mis meil 1984 katki läks.Tookord oli ikka
kahju küll ,mälestusasi.Veel ei ostnud ära.
  Rakveres see maja kus 1970 -1974 elasin oli uhkelt renoveeritud oranzroheliste plaatidega üle  löödud keskväljaku ääres.Jalutasin veel Pikal tänaval ,kus on mtu huvitavat mälestustahvlit.
nagu soome vabatahtlikele ja Rakvere jõukama kaupmehe Johansoni  hoonel .
   Lugesin Olev Remsu Tartu ainelist romaani "Tapjad ".Kindlasti leiab see oma koha " Tartu ilukirjanduses" andmebaasis..Romaan on hästi ülesehitatud,käiakse kolhoosis,korraldatakse kokkutulekuid',ära võib tunda mõnda omaaegset õppejõudu.,keegi eksmatrikuleeritakse jne.
Üks peategelasi Manivalde käib Misa baaris satub arestimajja ,eksmatrikuleeritakse ,esialgu
jääb talle laborandi koht alles ,kuid lõpuks kaob ka see.."Kui sind juba teist korda kateedri
tagaruumist arhiivist pikali põrandal enda kuseloigust leitakse,siis on hundipass. " (lk.124.)
Lõpuks hakkab ta pudelikorjajaks ja elab kuskil Raadil kabelilaadse hoone keldris
reformvoodil.Romaanis on välja toodud see huvitav seik,et 1941 aastal Tartu vanglas mõrvati
182 inimest, üks ei lugenud kuna tema oli juut.,teatati.(lk.61 )Arv 193 olnud esialgu ka mälestustahvlil ,kuna ta oli juut siis saksa okupatsiooni võimud keelasid tema mälestuse jäädvustamise.loeme ka Tiiu Põllu raamatust "Märgitud mees "Tallinn 2000.Romaan tasub
lugemist,on isegi pikantseid seiku ,lõpp on ootamatu.Hea romaan.Varsti jagan muljeid mõnest muust loetud romaanist.
   Töökoht on mul hea,vähemalt esialgu tundub.Tööleminemise trajektoor on osaliselt sama mis aastal 1987-1988 kui möned kuud "Kalevis" tööl käisin. Välja tehti isegi teatripilet Akadeemilisse
Draamateatrisse.Lavastus oli "Bella Figura "Võbolla jõuab veel kunagi teatrisse ka.Teater tähtpäevaüritusena on päris hea.

Augustikuu heietusi

                                 Tere !

        Jah,üldises plaanis ei tasu viriseda ka kõige kehvematel ,kui mõelda mida
       küüditatud  pidid läbi elama või siis vangilaagris ,asumisel olles ,Ja kõige vaesemad
       kusagil Aafrikas ;Indias ;Brasiilias.Ajalehes ka kirjutati vastavateemaline artikkel
       K.Uusen :"Miks ajab lause "me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu " harja
       punaseks " -Eesti Päevaleht ,6.august 2019.Ja nõukogude ajaga ei anna praegune elu võrrelda,
      võrratult parem.Näiteks kaubapuudus oli totaalne ,Karja tänavalt komisjonipoest võis siiski mingi
      korraliku välismaa jope saada,aga see maksis  pool kuupalka .70 rubla .Praegu ostsin
      Paavli   Kaltsuka riidepoest korraliku jope kõigest 5 euroga.Sealt võib saada riideeseme
      sobivas värvitoonis ,mida võibolla ammu oled tahtnud .Ka sellest on ajakirjanduses kirjutatud.
      Nägin ,et minu blogi on vaadatud ka Brasiilias.Ema mul oli suur genealoogiahuviline ja uuris
     välja ,et  kaugelt sugulasi elas ja on elanud Brasiilias .Vennad Mart ja Jüri Arumaa
     läksid Brasiiliasse.Viimase poeg Johannes Arumaa oli Brasiilias lendur.Ema on sellest kirjutanud
      raamatus "Sugupõlvede silmad saatmas mu taldade teed."Mart Arumaa tütar Leena Arumaa-
     Küla (s.1909 )käis koos vanematega ära Brasiilias,tagasi tulles oli 14 aastane.Seega on tõsi see,et juba
      tsaariajal oli Eestist Brasiiiasse väljarändajaid.Sellest on kirjutatud Sander Jürisson ,Kuldsele
      Kaananimaale.Esimestest eesti väljarändajatest Brasiilias Mäetagused 50. ,2012 .1908 a. olnud väljarändajaid Brasiiliasse vähemalt 282 eestlast Santose sadama registriraamatu järgi.Väljarännanute arv 1906-1914 jääb 500-1000 vahele.Ajakirjas Eesti Ajalugu ilmus juulis ka huvitav arikkel Brasiilia
     eestlastest.A.Aasmäe :Paradiisi asemel põrgusse -Eesti ajalugu nr.7 2019.Toetudes omaaegsele
     Välis Eesti Almanakile kirjutatakse seal,et isegi töötatöölisi peetud tänaval  kinni ja viidud
     vägisi tasuta tööle,kas  olukord nii hull oli ,ei tea.aga kohviistandustes ehk fazendades  olid
     väga rasked tingimused. töötasu oli väga väike nii  et fazenda poest oste jäädi võlgu.
     Enne ei saanud kohvistandustes lahkuda,kui võlg tasutud :Tuli ette põgenemisi Sõjariistus kupjad
     valvanud fazendas nagu koonduslaagris ja toonud inimesi tagasi.Nii suurel hulgal Brasiiiasse
     väljarändajad ei teadnud ,mis neid tegelikult Brasiilias ees ootab.Ka punased  mullad ja toidukultuurid
      olid Brasiias teised,millega eestlasel raske harjuda.Ilmunud on huvitav raamat Ameerika  eestlastest-Maarja Merivoo Parro ja Sander Jürissoni Elu Ameerikates ( Tallinn 2018 ) ,kus ka Brasiilia eestlastest juttu koos rohkete fotodega.Tugev tervis
   oli Brasiilas vältimatu, muidu laostusid,sellepärast oli seal palju spordiseltse.Alkoholi liigtarvitajaid
   ei tahetud seal aidata.1920.aastatel Brasiiliasse väljarännanutest olnud 40-50 % optandid. Selektsoon tugevamate väljavalimiseks käis juba Tallinnas ,kohviistanduste
   eestlastest agent valis välja ,kes väga "siidivenna " moodi välja nägi ,see ei saanud Brasiiliasse,olen
    lugenud.Hea raamat huvitava andmestikuga on ka Jaak Haua, Anto Raukas ;Vello Salo ;Peep Varju Eesti okupatsioonikahjud ja inimkaotused Tallinn 2018 Sihtasutus Valge raamat :Hästi ülevaatlik
 ja põhjalik ,sealt saab tõesed arvud kätte.Sealt saab lugeda  andmeid laevade kohta,millelt Punaarmees se mobiliseeritud 1941 pääsesid. Omaaegsed ENSV vabariiklikud erakorralised komisjonid talitasid 1945  saksa okupatsiooni ohvrite arvudega meelevaldselt ilma arhiiviandemetele
toetumata.Saaremaa ohvrite arvuks saadi näiteks 7000 kui Saaremaa elanikkonna arv seisuga 1.september 1940 oli 53 376 . Või Tartu linna ümmargune hukatute  arv 12 000.Mul  on olemas ka Valge raamat Eesti rahva inimkaotustest okupatsioonide läbi
1940-1991 .Eesti Entsoklüpeediakirjastus.Tallinn 2005.Seal on olemas peatükk.Milline oli  Eesti NSV majanduse arengutase
autoriks Kalev Kukk.Rahvamajanduse kogutoodangult 1 inimese kohta võis Eestit 1980
aasatatel lõpus võrrelda Ungariga ..1989 aastaks olid olud juba niipalju muutunud ,et Eesti ajaloo
eksamil juba küsiti ,et kui palju inimesi tapeti esimese okupatsiooni punasel aastal 1940-.1941 ,M.Laar sattus aga mingisse jamasse 1988 .a. lõpul ajakirjas "Vikerkaar " avaldatud artikli  "Õuduste aeg " pärast.
  Ema soovitas ,ole julgem ,kartmisega võid endale õnnetuse kaela tõmmata.Hingerahu ja
oma võimaluste ärakasutamine on sama tähtis kui materiaalne edukus.Arhiivis töötatud aega võib vaadelda õnnena,näiteks aastal 2003 poleks ma arhiivi tööle saanud ,kui ma seal poleks töötanud.

Jüri

Mõningaid ülestähendusi eluolust

                       Tere !

      Aeg on veerenud.Lasin ema hauale hauakivile  surmaaasta graveerimise  tellida.
     Ema on paar aastat surnud ,tema raamaturiiul on alles koos albumite ja väljakirjutuste
    märkmikuga.Väljakirjutusi loetust : igal inimesel on üks hingepeidik ,kuhu kedagi sisse ei lasta
    .See on ainus pide,et moraalselt üldse püsida.Oma optimistliku  meeleolu  eest võlgnen tänu
   ainult enesepettusele .(ise sellest teadlik )aga kuidagi peab ju edasi elama.(Ristikivi )Igal inimesel on    justkui oma programm sisse kodeeritud ja ta peab seda järgima.Äkki ei olegi inimese  enda teha,kui    ta on sündinud napi empaatia võimega.Huvitavad olid ka albumis
    isa kirjad emale sõjaväest,kui nad tuttavaks olid saanud.Vahel on hea vanu albumeid lehitseda.
    Elus pole midagi juhuslikku.Mulle meeldib see paljude  poolt väljaöeldud lause.Internetist
    alkeemiast leidsin hästi kokkuvõtvad laused ,et mitte miski siin elus pole juhuslik ,.kõigel on
   oma kindel pöhjus.Kõikde inimestega,kellega me oma elus kohtume .oleme määratu kohtuma ehk       nad kohtuvad meiega teatud eesmärgil-Ei ole vahet kui kaua nad meie elus             figureerivad.Absoluutselt igal inimesel on meile midagi õpetada.
     "Loomingu " 2019 neljandast numbrist leidsin huvitava kirjutise endistest töökaaslastest arhiivis  -
Wido Moritz :Hingeruumi peidetud :Igavesti kakskümmend seitse.Kirjutatakse Mart Sarapuust ja Erki Silmetist.Nad olid ka ajalookaugõppes samal kursusel vist..Mäletan,et korra käis Mart Sarapuul arhiivis külas üks Võru mees ,kes ka mind tundis ja soovitas midagi tasuvamat otsida.
"Seal üleval ei tasu istuda kui sa seal midagi tösiselt teadust ei tee."Mulle arhiiv meeldis ,kõigest hoolimata.Mart Sarapuu ütles ,et " töö on möga, aga see pluss ,et huvitavaid toimikuid näha saab,on mitte väike "Erki oli jah selline hingelisem nagu artiklis kirjeldatud .Suurt ma nendega ei suhelnud.Käin Konsumis.tööl.Katseaeg veel .Raha saab hästi .Mulje on üldiselt hea.Nn.akadeemilist  seltskonda muidugi pole ,aga kus seda ikka nii väga on.Inimesed nagu inimesed ikka ja  mitte halvad.Isegi arhiivis olin mõnes mõttes  üksi tegelikult.Ainult Eeri Kessel liikus Madaras ringi  ,aga tema oli vana.Tähelepanek on,et suhtlesin  rohkem infolaua teamiga ja paari kolleegiga Maneezist.Mönes kohas siiski võib suhteliselt hea seltskond olla ,aga siis on probleemiks see kitsus - 7 meest ühes toas  ja   töökojas jne.Arvan ,et valik tuleb teha töö iseloomu ,mitte inimeste järgi,eriti veel kui pole suur suhtleja.Kui oluline see hea töökollektiiv tegelikult on ? Lugesin ühe Soome autori Esko Seppäneni raamatust "Soome Ida ja Lääne vahel " (Tallinn 1987 )teatavat kapitalismikriitikat Töötamine on hea , siis saab osa ka mitte ainult kaubast ja massikommunikatsioonist vaid ka inimsuhetest.Mitte  seltskondlikul inimesel nagu mina pole see eriti tähtis,senisest suhtlemisest on piisanud.Pole ka eriti võimekas,kellel on midagi pakkuda.Teisalt on kurb ,kui sul pole  aastate pärast meenutada suurt midagi head ja väärtuslikku.See selleks.Narva maanteel  oli ka kunagi Konsum.Huvitav kaubanduskett.ETK värk.
Konsumid on paljudes kohtades üle Eesti-Sõpruse puesteel ,Mustlas,Elvas ,paljudes kohtades Harjumaal.Töö isegi meeldib.Mulle meeldib    kaupluses töötamise juures ka see avaruse tunne  ja see,et saab palju liikuda  ja tatsuda.Kitsukeses laos seda ei saa,seal jääb ainukeseks võimaluseks minekut teha ,
minna suitsetama.Mõnes asutuses on siiski tööandja kulul internet.Niisama olek torkab ka rohkem silma.Lisaks  veel muusika mängib, lood on head.Vene ajal kaupluses töötamine oli vist midagi muud.Kaubahall valmis 1980,esimene avar kauplus selline.Tegelikult Mustamäel oli ka varem vist ,tuleb meelde.Hakka või uskuma seda mitte midagi juhuslikku ei ole teooriat.'Olen kaupluses juba kolme tuttavat näinud,selles on mingi sõnum minule.Lõpuks peab ikka mõne töökoha vastu võtma .Muidu oled tööpõlgur.Eesti ajal
1938. aastast olid isegi tööpõlgurite töölaagrid,kus anti isegi ihunuhtlust algperioodil ,hiljem
see kaotati,kuna meenutavat  niimoodi mõisa orjaaega.Seda teemat on uurinud ajaloolane Peep Pallasma,kes kirjutas "Luubis "1996 aastal vastava artikli.Nõukogude ajal olid sarnased tööprofülaktooriumid
asotsiaalsete inimeste tööga ümberkasvatamiseks,olen lugenud.Sealt põgenemise eest võis
karistada jällegi-6-12 kuulise vabadusekaotusega.Kesklinna sotsiaalosakonda peab kiitma-hästi
lahke ja sõbralik suhtumine.Rahagi annavad heldema käega.See oli siis ,kui ma tööta olin.Raadiost kuulsin ,et meie töötu abirahade
suurus on lootusetult ajale jalgu jäänud.Eks ma seda tunda sain. Jäi silma ka üks  huvitav artkkel Õhtulehes.kus see tööturul raskustesse sattunute temaatika hästi lühidalt ja tabavalt kokku võetud-Arvo Uuustalu-Seisukoht .Jääda kodumaale(Õhtuleht 14.aprill 2019).

   Tärkas huvi Bernard Kangro romaanide "Kivisild " ja "Sinine värav "(1957 ) vastu.Huvitavam on
viimane.Rootsi Eesti NSV st külla saabunud tegelased Kamilla  ja Prommi   ei "hüppa ära" ,vaid Kamilla
läheb tütre juurde kohusetundlikult tagasi.Hästi nauditavalt kirjutatud teos.On Valga kirjeldusi .
Valgas on Mesipuu tänav ,selline hästi hubane vaikne nurgake ,käisin ise eelmisel
aastal Valgas ja nüüd Pärnus.Iseseisvuse väljak on nüüd tekkinud ja uut moodi bussijaam.Polnud
24 aastat enam Pärnus käinud.Neid kohti on  Eestimaal veel palju kuhu tahaks jõuda.

Tervitusi
Jüri
 

 

Jaan Kärner "Tuuled pöörduvad läände"

                         Tere !


       Jaan Kärner (1891-1958)avaldas 1937.aastal romaani"Tuuled pöörduvad läände ",mis jutustas
      vapsidest.Nõukogude Eestis see ei ilmunud ,küll aga "Soodoma kroonika " (1934 )ja "Pidu    kestab"   (1938 )pealkirja all "Pidu lõpeb "  (1955).Jaan Kärner oli 1911 läinud õppima Moskvasse A.Sanjavski ülikooli ajalooosakonda.1912 õpingud katkesid ja ta tuli tagasi Tartusse ja Tallinna.
J.Kärner oli olnud sotsiaalrevolutsinäär ja puutunud kokku isegi V .Kingissepaga.1920.a.lõpul
tema poliitiline ind rauges ja ta hakkab harrastama laia joonega eluviisi,satub võlgadesse ja laostab tervist.1933-1934a.aastal sattus Kärner vapside liikumise sogasesse hoovusesse .See oli eksisamm,mida ta kaua ja sügava piinlikkusetundega läbi elas,kirjutatakse Eesti kirjanduse ajaloos
(EKA I ,Tallinn 1981,lk.180 ).Vapsid on romaanis kujutatud mustades värvides,kes on valmis minema oma eesmärkide saavutamiseks kasvõi vägivallani ja kodusõjani.Romaanis lõik :"Ja pea seda meeles,ütlen ma sulle.Meil seisab ees otsustav võitlus marksismiga.Oleme riigikogu juhatusele esitanud vastava seaduseelnõu .Kuid erakonnad muidugi ei anna sellele käiku.Nad mängivad
sotsidega kokku,et aga oma nahka päästa ,mis rahva poolt juba ammu on parkimisele määratud.
Ja sellepärast me  peame arvestama  väga tõsiseid sündmusi.Peame selleks oma jõudusid
organiseerima.Tähendab teie valmistute siiski kodusõja vastu.Ja ma kardan,et kas te oma ettevalmistustega seda just välja ei provotseerigi."(lk.181).Ilmekas romaanis on peategelaseks
"Tuleviku Hääle" toimetaja Ants Kõvamees ,kes kõigub kahe leeri -demokraatliku ja vabadussõjalaste vahel .lubab katseks liitu astuda,ent loobub sellest ja jätab vabadussõjalaste
kihutuskoosolekule minemata.Romaanis:"Rahvakasu on teile ainult sildiks ,mille varjul teie oma ei sihte taotlete,mis mitmeti väga tumedad on.Ja sellepärast .mina ei lähe mitte teiega .Ma tänan
jumalat ,et sa mind niikaugele pole saanud ,et ma  Larkale ja Saksast laenatud mustvalgele oleksin truudust vandunud.".(lk.200)ja "Aga siis korraga ta leidis väikese lohutuse teadmisest,et ta siiski veel selle demokraatiavastase liikumisega pole kaasa läinud.ja mitte kunagi ei lähe.Ning selle lohutusega  heitis magama."(lk.190).Vabadussõjalaste liikumine lõpeb Soodoma väikelinnas kurvalt-
notar Poopuu lõpetab enesetapuga ja vapside teine aktivist Vahaste sureb raske haiguse tagajärjel.
Peategelane Ants Kõvamees langeb valekaebuse alla nagu teeks ta koolis õpetajaametis vapslikku kihutustööd ,tegelikult tahab väikelinna linnapea proua lisateenistust ja Kõvamees peab suunduma Tallinna. ,kus talle vana kamraadi advokaat Lagevesti kaasabil leitakse õpetajakoht.Leida Kukemelk.
kellega ta metsas tihti jalutas ,läheb Sveitsi tiisikust ravima.Peategelane on ainelises kitsikuses olnud ja naisest lahku läinud.Romaani pealkiri võib olla pärit järgmisest lõigust:"Tuuled pöörduvad läände
nagu sa ütled.Sealt tuuakse meile igasuguseid veidraid mõtteid ja viise ,millega pimedaid masse hullutada võib.Küllap meil veel tuleb aeg ,kus kogu rahvas marssima pannakse .Ja kui rahvas ise
tahab,miks ka mitte._?Läheme ! Nad siirdusid raudteejaama einelauda.(lk.208)Vapside rahaallikatest ja sidemest  Saksamaaga :"Olgu.Nojah .Aga selle sa jätsid enne ütlemata ,kust neile need hiiglasuured tulevad,mida nad kihutustööks tarvitavad.-Ju need ikka meie ärimeestelt tulevad,kes nende võimule
pääsedes loodavad hakata hiilgavaid otsi tegema.-Lori .Saksamaalt need tulevad.Puha Hitleri rahad"(lk.138)."Ja nüüd see Poopuu avameelne pihtimus!Tal oli otse juba mõtelda ,kuidas too tema kunagine sõjaseltsimees oli kõnelnud relvadega
võimuhaaramisest ja sõprusest ja tolliliidust Saksamaaga.Temas kippus vägisi esile tunne,et siin on juba tegemist oma riigi ja rahva äraandmisega."lk.190).Kui Poopuu oli läinud ,valdas Kõvameest
korraga jälle ääretu nukrus ja mahajäetuse tunne (lk.189).Vapside liikumisega läks kaasa igasugust
rahulolematuid kihte pea  kommunistide  ja sulideni välja.Romaanis :"Ühes  väikeses toas laua taga
ääres istus tüse lihunikunäoga einelauapidaja kellegi tundmatu mehega ja luges sellele ette järjekordseid sooviavaldusi liitu astumiseks.Need sisaldasid nagu harilikult ,lisaks veel väga mitmesuguseid isikuloolisi andmeid ,mis olid kirja pandud vastuste näol sellekohastele trükitud
küsimuslehtedele.-Karindosk Adam ,luges einelauapidaja -lihttööline ...karistatud viieaastase sunnitööga kommunistliku tegevuse eest.-Läheb lausus tundmatu.Niisuguseid suure suuga aktiviste on meile just vaja.Mis sõna ütleb,see passib nagu rusikas Ropka mehe kulmu pihta.-Aruhein.Peeter,päevatööline ..kolm aastat sunnitööl olnud ..jälle kommunistliku tegevuse pärast.-
Vüb vastu võtta .Tossike see mees ju on aga eks ta ikka midagi tee meie kasuks.Peeasi ,et ta on
senise korra all rängasti kannatanud ja seetõttu kibedat viha täis nagu uss mürki.Edasi !(lk194).
Ja nii edasi..
    Jaan Kärner elas aastail 1921-1936 Elvas vabakutselise kirjanikuna,väljaarvatud aastad 1927-1929
kui ta oli "Loomingu " peatoimetaja.Eks ta seda autobiograafilist materjali oma teoses kasutas.
Soodoma väikeliinas võib ära tunda Elvat .Elvas(romaanis siis Soodoma ) oli raekoda,mis on
romaaniski :"Pool tundi hiljem istus Kõvamees raekojataguses restoranis pudeli õlle juures ,süda täis
tuima hõõguvat valu ja peas niisugune keerle vir-varr ,et ta seda kuskilt otsast ei osanud lahendama hakata.(lk.165).Keelatud kirjanduse nimestikus vist  nõukogude ajal ei seisnud,vähemalt Stockholmis 1980 aastal väljaantud väljaandes "Kodumaal keelatud raamatud" seda pole.Arhiivist võib   veel uurida.Eks romaanis ole nõukogude võime riivavaid kohti aga tuleb ka arvestada ,et tsensuur hiljem 70-80ndail pehmenes ka tsensoritele võis ühteist märkamata jääda ,võidi midagi ka läbi lasta. .Romaanis : "Te mäletate ,,seletas Soplepmann segamata enesekindlusega -kuidas seal (Venemaal -J.T)omal ajal rahvale tõotati rahu leiba maad .aga nüüd-mis on seal nüüd.?GPU,koonduslaagrid ja nälg.(lk.107). Kokkuvõtteks üks parimaid romaane vapside ja Isamaaliidu  ajajärgust eesti kirjanduses Vaino Kallase "Valega tõe jälil " ja Raimond Kolgi romaani "Elu edeneb " kõrval .

Tervisi !

Jüri

Mõne reaga kolmest kirjandusloolisest väljaandest

Tere ! Teinekord on huvitav sirvida mõnda kirjandusloolist väljaannet.Silma jäid artiklid "Uurimusi 1940.aastate eesti kirjandusest " (2011)Maarja Vaino "A.H.Tammsaare muutmine nõukogude kirjanikuks "Vaino kirjutab,et "Omajagu kõnekas on fakt,et alates 1944.aastast oli "Totuus ja Oikeuus "(Tõde ja Õigus ) Soomes keelatud raamatute nimekirjas.See oli arvatud kirjanduse hulka ,mille "sisu on suunatud NSV Liidu huvide vastu " ning mis tuli kõrvaldada,et "ei kahjustaks Soome ja NSV Liidu suhteid " (lk.130)Nagu kirjutab Vaino :"Eestis oli olukord siiski teine:Tammsaare oli liiga kaalukas autor,et tema teosed lihtsalt ära keelata."Tammsaare olnud üldiselt progressivne klassik,kes avaldanud vahel ka kõikuvaid vaateid ,temast mööda minna ei saanud ,ta pidi asetuma nõukogude kirjanduspilti kui kodanluse kriitik.Tõde ja Õiguse I osa ilmus 1952, II osa alles 1954.Vaino nendib,et ilma Tammsaare uurija H.Tobiase järelsõnata oleksid võinud need teosed ilmumata jääda kõige probleemsema kolmanda osa kõrval pakkus peamurdmist ka teine osa,kus oli "kahtlasi kohti""See valetas küll nagu mingi venelane.Sest kui juut või tatarlane,siis tead juba ette,et nad valetavad,aga venelasest ei tea,arvad,et ristiinimesega tegemist ja nõnda valetab ta sulle hullemini kui juut või tatarlane, palju hullemini(Endel Priidel .Vägikaikavedu. Talinn 2010 ,lk.179,181.Vaino lk.136)Vaatamata probleemidele raamat siiski ilmus.Veel saame teada,et kirjanik Aadu Hint võrrelnud ennast Tammsaarega nimetades oma "Tuulist randa (1951-1966) meremeeste "Tõeks ja Õiguseks "Veel on huvitav Rein Veidemanni "Hans Leberecht ja tema "Valgus Koordis-kurioosum ja paradoksid."Ladusas uurimuses toob autor ka välja,et H.Leberechti sugulasi ärritas,et ajalehes Edasi hakkas huumorirubriigis Herilane ilmuma Akadeemilise Hans Leberechti Seltsi häälekandja Valgus Koordis ja nad tegid ajalehes Eesti Ekspress 24.novembril 1989 vastava pöördumise.Üsna huvipakkuv on ka Anneli Kõvamehe "Eesti proosa venelasekuvandist 1940.aastate teisel poolel." Pagulasproosas kujutatakse venelasi negatiivsena, "sellises venelaste hirmutegude kujutuses on ühisjooni 1930.aastate ajaloolise romaani venelase kujutusega .1940.aastate proosa on eelneva kümnendi venelase diskursuse jätk,vt.nt. võrdluseks Enn Kippeli "Suure nutu ajal " (1936 )"Nöukogude Eesti proosas iseloomustab venelasi äärmuslik positiivsus.Väline inetu kest ei tähenda ka sisemist inetust nii nagu need on vastavuses pagulasproosa venelase pildis."(lk.179,175)Veel kirjutab autor:"Kummaski kirjanduses ei leia venelastest tegelaste puhul süvapsühholoogilist lähenemist tegelasi on kujutatud ilma suuremate sisemiste keerdkäikudeta."(lk.179 ) Veel väärib märkimist näiteks kogumikus leiduv Aigi Heero "Nõukogulikust agitatsiooni ja propagandakirjandusest 1940.aastate lõpus -1950.aastate alguses.Felix Kotta poeem "Kindlal sammul ".2016 ilmus soome kirjandusteadlase Pekka Lilja kirjandusloolisi artileid sisaldav "Koos lahus . Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest."Raamat sisaldab ridamisi huvitavat kirjandusloolist andmestikku(arvustus Janika Kronberg.Üldnimi Pekka,üksainus Lilja.Keel ja Kirjandus.2018,nr.10.)Näiteks et "esimene soome ilukirjandusteos ilmus Eestis alles 1955 .See oli Aleksis Kivi "Seitsme venna " 4.trükk , tõlkijaks alles paari aasta eest rahvavaenlasena tuntud Friedebert Tuglas (lk.272.)Raamat tekitab oma ülevaatega huvi Bernard Kangro romaani "Kivisild" " (1963 ) vastu ,samuti Jaan Krossi "Mesmeri ring "(1997);R.Kaugveri Kirjad laagrist "(1990)ja "Arved Viirlaiu romaani "Märgitud "(Lund 1980) suhtes.Viimase käsitluse pealkiri kogumikus "Head ja pahad soomlased Arved Viirlaiu romaanis "Märgitud ". Veel ei ole lugenud,küllap jõuab.Esimese ülevaate pealkiri oli "Eestlased nõukogude võimu teenistuses Bernard Kangro romaanis Kivisild ""Soome esimesi vangilaagrite kujutusi oli 1950.aastatel ilmunud Unto Parvilahti "Berijan tarhat "
"Beria aiad "(lk.241 )Soomes ei juletud  üldiselt Nõukogude vangilaagrite teemalist kirjandust veel 1970.aastatelgi
välja anda. Väärib märkimist ka Enn Nõu romaani "Pidulik marss "käsitlus (Enn Nõu vaba Eesti aastal 1968-kas utoopia või düstoopia ?) "Pidulik marss " (1968)Paul Eerik Rummo luulekogu "Saatja aadress "ei pääsenud nõukogude tsensuurist läbi ja ilmus alles 1989.Kirjutatakse ka,et kirjanik Ralf Parve oli arvatavasti esimene nõukogude kirjanik ,kes pääses pärast sõda Soome kui aastatel 1947 toimus Helsingis Nõukogude ohjatud kommunistlik propagandakoosolek ,kus mõisteti hukka USA nn.imperialstlik propaganda. (lk.129)Raamatus kirjutatakse,et Teise Maailmasõja järel ja ajalja kuni kuuekümnendateni aastateni välja oli Soome sild olnud peaaegu täiesti katkenud.Eesti kirjandust esindasid Soomes 1960 ndate lõpuni seetõttu vaid väliseesti kirjanikud.Neil old Soomega olemas vanad sidemed ja nende looming oli pikka aega nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt kodu Eestiga võrreldes tublisti parem..Näiteks avaldati aastatel 1945-1953 Nõukogude Eestis vaid seitse uut romaani ,samal ajal kui pagulased andsid neid välja 60 .Kekkonen manitses oma Eesti reisi järel aastal 1964 vanu estofiile Tamminiemis ja rõhutas,et eesti kultuur saab säilida vaid Eestis ja just kodu Eestiga tuleb ühendust hoida.Väliseestlastega tuleb sidemed katkestada.See mõjutas osalt tõika,et Soomes hakati avaldama eesti kirjandusest nn.Nõukogude Eesti kirjanike teoseid. Kirjutatakse Jaan Siirase käsikirjast "Eesti sovettide möllus .Üldiseid jooni Eestis toimunud sündmustest ja arengutest bolsevike võimu ajal 1939-1941 ",mis oli 1942 soome keelde tõlgitud ja avaldatud "Viro neuvostokurimuksessa-Piirteitä Viron tapahtumista ja kehityksestä bolsevikkivallan aikana 1939-1941 " Jaan Siirase varjunime taga peitus tegelikult August Annist , selle saladuse avaldas väliseestlaste leht Teataja alles 1981.See raamat oli 1944 a. sügisel keelatud raamatute nimekirjas ka Soomes.Artiklis "Urho Kekkonen ja Estofennia hukk" kirjutatakse,et Urho Kekkonen avaldas 1942 Suomen Kuvalehtis Pekka Peitsi varjunime all artikli "Vennasrahvas bolsevike hallata "( "Veljeskansa bolshevikkien jaloissa " )Artikli aluseks on Jaan Siirase teos :Artikkel on korralik analüüs 1939-1940.a. sündmustest."Kekkonen ei süüdistanud eestlasi ega pidanud valesammuks seda,et eestlased Nõukogude Liidu tahtele alistusid.Ta leidis,et kõige taga oli soov säilitada rahvuse elu,päästa,mis päästa annab.""Minevik oli õpetanud eestlastele ,et pea õlgade vahele tõmbamine ,kuniks halvem on mööda läinud ,võib elu päästa.Eesti võib alles jääda,kui vaid rahval eluvaim sisse jääb.See oli Kekkoneni sõnul tarkus,mille Pätsi valitsus oli ajaloost kõrva taha pannud ja mis oli 1939 ja 1940 .aastal tehtud valikute taustategur.Kekkonen oli õigetel jälgedel.Eesti valitsus arutas koos Riigikogu saadikutega Nöukogude Liidu nõudmistega soostumise küsimust 26.septembril 1939.Eesti juhtkond valis strateegia ,mille põhimõte oli ,et halvimat on võimalik vältida ,kui oodata ja nõustuda abistamis- ehk baasidelepinguga.Samamoodi oli mõelnud Kekkonen. Sõttaminek oleks võinud tähendada täielikku hukku.Annisti sõnutsi oleks sõda teinud Eestis mitu korda hullemat hävitustööd kui see,mis järgnes baasidelepingule."(lk.334-335)Veel kirjutatakse,et : "Soomes on saanud tavaks väita ,et eestlased olid viletsad vennad ,kuna ei taibanud 1939.aastas sügisel Punaarmeele vastu hakata ,vaid alistusid.Kahjuks unustakse tegurid,mis selle põhjustasid.Eestil oli silme ees Poola näide:35 miljoniline riik pühiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu koostöös paari nädalaga olematusse.Eesti oli võimeline mobiliseerima kõige rohkem 100000 sõdurit .Eesti söjaline ja geopoliitiline asend on ebasoodsam kui Soome oma .Eesti relvastus oli palju viletsam kui Soome oma."(lk.332).Veel tuuakse ära huvitav fakt,et :" Tuletagem veel kord meelde ,et Konstantin Päts andis 1940.aasta juulis Soome saadikule P.J.Hynninenile üle ettepaneku luua Estofennia ehk Soome ja Eest liitriik,mida ta oli soovinud juba Eesti iseseisvumisest saadik."(lk.331).Kirjandusteadlane Pekka Lilja puutus esimest korda eesti keelega koku aastal 1963 Jyväskyla pedagoogilises kõrgkoolis soome keele õ'pinguid alustades-Eesti keele õpetajaks oli Leho Võrk ,soomepoiss ,kes oli soomepoiste rügemendis teeninud,oli helilooja Enn Võrgu vend.Tal oli tulnud 1940.aastate lõpul end Kesk Soome metsades varjata kuna kartis väljaandmist NSV Liidule.(lk.285).Muide, brosüüris "Ausalt ja avameelselt "(Tallinn 1988)kirjutatakse,et "seda saab ju ainult mõistlikuks pidada,et Eesti kodanlus ei alustanud sõda Nõukogude Liidu vastu(Aigar Vahemetsa)Mis siis praegu oleks ?Kui kodanlus oleks võtnud relvad ?T.K.(Toomas Karjahärm):See on huvitav küsimus.A.V:Ma arvan,et praegu oleks ikkagi Nõukogude Eesti ,ainult et verd oleks ilmselt rohkem voolanud.(lk.16) Almanahh "Mäetagused "53 ,sisaldab Gawel Strzadala artiklit "Tsensuur kommunistlikus Poola Rahvavabariigis " ,tõlkinud Liisi Laineste."Kõige suuremat kahju kultuurile tegi Poola Poola Rahvavabariigis 1940. ja 1950.aastatel täide viidud otsus hävitada paljud maailmasõdade eelsed raamatud.Käige pikem keelatud kirjanduse nimekiri on säilinud aastast 1951., Selle sisuks on kolm eraldi nimekirja :esimene katab täiskasvanute ja noorte kirjanduse(kokku 1682 kirjet ),teine "vananenud " sotsiaalpoliitilised teosed (238 kirjet)ja kolmas lastekirjanduse (582 kirjet ).Välja arvatud tõlked Lääne Euroopa ja Ameerika autorite teostest ,mis rääkisid Poolat puudutavatel teemadel oli väliskirjandus keelatud,näiteks Margareth Mitchelli Tuulest Viidud ,aga ka Agatha Christie teosed.(lk.83-84).Rakendati seda stalinistlikku ja nõukogulikku ilmingut nagu raamatute keelustamine ja hävitamine ideoloogilistel põhjustel Poolaski.Selle tegevuse eesmärk oli kustutada kultuurimälu nagu autor nendib.Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades võivad käivitutada mitmesugused enesetsensuuri vormid,hoidutakse näiteks teravaid küsimusi esitamast,et vältida pahandusi.Autor kirjutab:"Demokraatlikus Poolas tänapäeval tsensuuri enam ei eksisteeri,kuid toimivad enesetsensuuri erinevad vormid,mis hoiavad endiselt tabuteemasid varjus .See on mõnede ringkondade jaoks kohustuslik :nendes koheldakse teatud rühmi või arvamusi halvakspanu ja seltskonnast väljatõukamisega.Pärast 1989.aastat on kanda kinnitanud termin "poliitiline korrektsus ",mis tuli Poolasse läänemaailmast.Poliitiline korrektsus ,mida võib tänapäeva Poolas kohata tõusikute ja snoobide hulgas eeldab teatud enesetsensuuri.Seda tüüpi tsensuur keelab rääkimast teatud teemadel või kirjutab ette reegleid ,mil moel tundlikke teemasid käsitleda "(lk.88).Saigi ülevaade antud ,millega võikski praegu lõpetada. "