Arhiivinalju ja elust endast .

                      Tere !  .

       Alustuseks mõned arhiivinaljad,mida kuulnud olen.Klient läheb arhiiviuksest sisse ,
      klienditeenindaja küsib temalt : "Olete autoga ! .(selleks ,et teha ära parkimisõiguse
      märgistus ).Klient : "Peab olema või ? Muidu ei teenindata ?."Või teine arhiivinali .
      Direktor tuleb pea käte vahel hoidla uksest sisse  ja ütleb : "Jälle sain
      sõimata .Tööd ei tehta .Teil on seal vist kõik endised KGB lased koos. ".Endine
      arhiivi osakonna juhataja Anvelt pistab pea raudukse (arhiivihoidlas oli ennem
      pandimaja)vahelt sisse ja ütleb mulle : "Sa oled nagu Kerberose koer seal ukse peal " 
      Kurdan talle,et toimik on kadunud."Õmmelge uus ! " kostab vastuseks.
       Olen mõelnud ,et oleksin pidanud keskarhiivi tulema 8 aastat hiljem,siis oleksin
     saanud korrapäraselt arhiivist pensionile minna.Praegune olukord jätab halva maigu
     Töövestlustel imestatakse,et miks sa arhiivist ära tulid.Ja ka Kadaka Selveris jäi
     töötamise aeg lühikeseks .Jälle küsivad pilgud.Muidugi tegin vea,et kogemata
     välja lobisesin oma palgasuuruse,tuli välja,et vanad olijad said vähemgi ja siis jälgiti
     iga su eksimust ja liigutust.Ilmselt pandi mulle kõrgem tariif sellepärast ,et algselt
     kandideerisin öiseks kaubapaigutajaks ja neil  ongi kõrgem palk.Aga siis helistas juhataja
     ja ütles,et tema teeb parema pakkumise päevasel ajal ,jättes palga endiseks.Tulin tööle
     kella seitsmeks aidates veel kartuleid jm aluselt maha tõsta ,mida öine vahetus polnud
     veel jõudnud.Üks öine töötaja ütles,et raske on öösel töötada ,magada tahaks.Kõige
     raskem uue koha otsinguil ongi see otsustamine.Hardi Volmer on kusagil öelnud ,et
     kui oled totu ja teed valesid valikuid ,siis elu läheb valesti.Mulle aga ei meeldi
    uue moodsa aja sõnakõlksud mugavustsoonist väljatoomine ja väljakutsete otsimine.
    Väljakutsed on tugevatele,nõrk ärgu rabelgu ,vaid hoidku oma kohast kinni.On ju öeldud
    et see sotsialism ,kust me tulime ,ei lasknud tugevatel piisavalt areneda.Nõrkadele oli 
    ta aga võib olla heagi.Sotsiaalsed töökohad jm. Konkurentsi tingimustes tahetakse
    palka maksta ainult 100% tublile inimesele.Mul isa ütles juba 1970.aastatel ,et üks hea
    omadus on sotsialismil küll,ta laseb ilma pingutamata ära elada.Aga kui inimene tõesti
    mingil põhjusel ei saa,siis ta võib jääda hoolimatult hammasrataste vahele.See kogu
    maailm lahti filosoofia on ju kantud samuti tugevatest.Igaüks kaldub mõtlema oma
    mõõdupuu kohaselt ja rikutuse astmelt.Aga et nõukogude ajal isegi Saaremaale ei saanud
    oli küll enam kui veider.Ma ei taha nõukogude aega kiita,aga ega kõigi jaoks pole see Belgias
    ja Türgis reisimine nii obligatoorne, piisab Eesti paikadest  Soomest ja Lätist.
        Delfi TV Kaja  Kallase ja Jüri Ratase debatt oli päris huvitav ,puudutades ka
    tugevate ja nõrkade küsimust ja kui palju erinevad nende maailmavaatelised seisukohad
    tegelikult.Mitte väga palju.Muidu on raadio poliitikasaated üldiselt igavamaks läinud.
    Kohati nii igavad nagu nõukogudeaegne "Piirist piirini ".Poliitik Pomerants ütles,et
    tema päevalehti ei loe ,ei näe sellel mõtet ,uudised saab kätte Taavi Libe Vikerraadio
    hommikuprogrammist ,mis on küll Eesti parim raadiosaade ja Aktuaalsest Kaamerast.
    Mina käin ajalehti lugemas Akadeemilises Raamatukogus .Kes neid ajalehti jõuab osta .
    Naljakas,aga tõsi.Ajakirjanduses kõlab üleskutseid vöörtööjõu laialdamasele kasutamisele
    teenindus- ja kaubandussektoris jm.Selge on,et hulgalisest välistööjõu sisseimbumisest me
    ei pääse.

   Tervitades

  Jüri






 







       

                Juhani Salokanneli romaani "Päästja " ainetel.

                Tere !

                  Lugesin estofiili Juhani Salokanneli romaani Eesti Vabadussõja ainetel "Päästja ",
                mis ilmus eesti keeles 1994 Loomingu Raamatukogus.Soome keeles oli see ilmunud 1990
                "Pelastaja ".Teine suur Eesti söber oli Vilho Helanen,kelle Eesti Vabadussöja aineline
                 romaan "Karmid tähed "ilmus  eesti keeles 1927."Päästja " on hea lisandusA.Kivika "
                "Nimed marmortahvlil " ( 1936 ) ,A.Gailiti  Isade maa  ", ( 1935 ) Kalju Rahu (Ferdinand
                Kool ) "Isamaa eest "  ja Johannes Lapi "Vabaduse eest "(1930 ) romaanide varasalvele
                2007 avaldati veel Veli Kudrese romaan Eesti
                Vabadussõjast "Luurel ja kaevikus ",mis on ka väga hea.Peale selle on olemas veel
                vabadussõjaainelisi näidendeid Evald Voitki "Valga langes "( 1936 )  ja ka Karl Laaguse
                "Leitnant Vasmer" " (1929 ).Kindlasti on mõni veel.
                   Juhani Salokanneli romaan on kirjutatud asjatundlikult,ajaloolisi detaile arvestades.
                 Kompositsioon ,arendus ja kõik on paigas.Järgnevalt mõned lõigud romaanist :
                "Kas siin soomlaste hulgas pole mitte see kuulus södur,hakkas Betty rääkima..-See
                kes polegi mees ,vaid naine.Plika ! Tulnud võltsitud paberitega ,juuksed lühikeseks pügatud
                meeste püksid jalas.Mis ta nimi oligi?.Soome nimi.Öeldi,et ainult üks täht oli vahet.
                Selle ühe tähe ta völtsiski! "( lk.33 )Tegemist on tõesti ajaloolise kujuga Aino Mälkoneniga
                ( 1900-1920 ),kes riietus meheks ,et Eesti Vabadussötta pääseda ja muutus Ainost Aimoks.
               Osales Narva vabastamisel 1919.jaanuaris ja kandis uhkusega Narva lahingu mälestus-
               medalit.Sain temast teada nüüd Eesti Raadio kultuurisaatest "Vasar " ja sellest ,et soomlased
               on teinud vahva veebigalerii  "estofiilia 100 " 100 lugu soomlastest Eesti sillal.
               Tutvustatakse sadat erinevat soomlast ja nende jälge Eesti ajaloos ja tänapäevas.Selle
                esitlus oli maikuus EÜS Soome toas Tartus/ Tartu Ekspress ,3.mai 2018.
                  Näiteks on seal veel kirjutatud Juhani Salokannelist,kes oli eesti raamatute keskel üles
                kasvanud estofiil ja eesti raamatute soome keelde tõlkija ,sealhulgas A.H.Tammsaare
               "Töde ja Õigus " V osa.J.Salokannel näiteks korraldanud asja nii,et kuulus Neljakümne Kiri
               jõudis Soome Ritva Haavikko rinnahoidjas .Tekst avaldati ajakirjas Näkopiiri.
                  Salokanneli romaanis on juttu veel soome ooperilauljast Väino Solast,kelle kohta   
                kirjutatakse eespoolnimetatud estofiilias.,et juhtus selline kentsakas lugu ,et ta rööviti
               Tallinnas Eesti abistamiskomitee kontserdil Hans Kalmu nõudmisel,et ta esineks ka Valgas
                "Säde" saalis ja vaigistaks vabadussõdalaste kultuurinälga."Puhusin klaasile peale,
              jõin ,tee oli jõudnud jahtuda ilma minu jahutamisetagi, me meenutasime Väino Sola
              kontserti.Hennu arvates oli see parim,mida sõjakuude jooksul siin oli kuuldud või nähtud
              kohe kargas Henn uuesti püsti ja ümises .tra -ra-ram,laulis salmi ,istus tagasi voodiservale.
              Et soome kunstnik oli nõustunud tegema ni pika reisi siia Valka oma Tallinnas oleku ajast
              et ta oli jätnud nii tagasihoidliku ja mehise mulje..kas johtus see mundrist ,mille ta oli
              meie rügemendi auks selga pannudvõi oli ta samasugune ka peoülikonnas,oma lava
              kostüümide säras...Kas inimene saab olla ühekorraga kunstnik ja sõdur ?." ( lk.93 ).
              Romaani tegelased teenivad "Põhja Poegade rügemendis " ,kes vallutas Valga ja tungis veel
              Marienburgi peale.
              "Juutide kohta küsis Henn  veel,kas neid on Soomes palju ja imestas siis ,kui ma
             arvasin ,et ei ole: kuidas olid siis soome sõdurid siin Valgas osanud neid niimoodi kohe
             ahistama hakata." (lk.58.)"Ainult et need eestlased olid täiesti ilma kogemusteaja missugust
             varustust pildusid nad üksteisele loomavaguni ustest.: skautide telgivaiasid ja kohvreid ja
             koolikotte." ( lk.24) .Veel üks huvitav ajalooline detail: Pagan võtaks ,juba räägitakse vene
             keelt ,kui rong pole veel lahkunudki.!Olin ju minagi käinud tänavasilte ja poesilte maha
             rebimas,see oli olnud talvel,lund oli varisenud näole ,sest meil tuli ülespidi vahtida.Me
            olime Kartioga patrullis käinud  ja viinud kinnipeetuid peavahti,keda oli üles võetud
             võetud vene keele rääkimise pärast olime kogu kambaga tublisti katsunud seda tibla
              keelt siit Valga linnast välja kitkuda." (lk.121 ).Vastab tõsioludele.
              1919 a. aprillis saadeti "Põhja Poegade "rügement tagasi kodumaale.Arutleti,et kuhu
            Helsingisse saabudes kõigepealt minnakse."Aga Helsingis teeme alles tõelise peo!
            katkestas Kartio.Mõlemad hakkasid rääkima Helsingisse saabumisest ,ja nad olid
            ühel meelel selles ,et Kappeli oleks esimene koht ,rannast pole sinna rohkem kui möni
            samm,siis võiks minna Kämpisse ,siis "Künigisse " või äkki peaks suunduma Brondini
            juurde või kuidas oleks "Kaisaniemi" või "Suusis " .(lk.111)
              Lõpuks huvitav arutlused romaani lõpust."Ma ütlen lausa otse välja ,et õige ropu
           koristamise jätsid need soome ohvitserid sinna maha .Hotellis olid uksed maha lõhutud
           lagi puruks lastud,peeglid ,küll see oli... Ja kasiino ..Klaver oli kirvega pekstud,mis ma räägin
            maatasa ! Sodiks lastud ! Need teie ohvitserid olid purjus peaga toonud kuulipilduja
            meie hotelli sisse ja tulistanud sellega meie hotellis.!Sihukesed olid need meie ohvitserid "!
            Ma ei räägi nüüd sellest ,mida muud nad kõike tegid ,et seda viina sai ostetud ,ja äritsemisest
            ma ei räägigi ,see oli meie riigi varandus ,nõndamoodi ,aga et et nagu sead ,no lausa sead!
            Selle koristamine ..Muidu head sõbrad ,seda ma tahan küll öelda,et enamasti täitsa korralikud
           mehed ,aga kohe kui viina said  siis...See oli meile alles üllatus ..! (lk.146 ).See toimunud
           Valgas  "Peterburi " hotellis.Tuli tõepoolest soomlastegi puhul ,kellele me oleme suure tänu
           võlgu oma riigi sünni eest, pahelisi ilminguidki nagu purjujoomisi lahingute vaheaegadel
           märatsemisi, väärtasjade "soomuse tegemistki "Sa oled nüüd lihtsalt viisakas! ütles Henn
           selle peale.Ise oled hea näide selle kohta ,kuidas tuleb käituda Jäme,harimatu ,kes teab ,mis
          tsaariarmee starinka hakkab siin haavama sinu ülemuste au ,aga sina hoiad ennast vaos !
          kohta ,kuidas tuleb käituda.Jäme ,harimatu ,kes teab mis tsaariarmee starinka hakkab siin
          Soomlased on kultuurne rahvas.!Teie olete ka väära ikke all kannatanud,aga te olete jõudnud,
          meist kiiremini luua oma riigiaparaadi ja juurutanud tsivilisatsiooni !See paistab kohe välja ,
           see peabki igas käitumise varjundis ,igas liigutuses kohe välja paistma.! (lk.147 ).Peterburi
           ründamise plaanist ei tulnud midagi välja.Kokkuvõtteks on Juhani Salokanneli romaan tubli
           täiendus nn. vabadussõja romaanide varasalve.


          Seniks tervisi !


         Jüri
   
       
       
         .
     
   
       
     
       


       

       
       

         



           
           
  




    " 

          Kahe põnevusromaani sugemetega romaani ainetel .

          Tere !

         Lugesin aasta tagasi kirjanik Aino Thoeni (1913-2010 Kanada ) romaani "Igaviku veskid "
         (Lund 1952 ) ,kus ajajärgule iseloomulikud detailid põimuvad seiklusromaani elementidega.
         Käsitletakse saksa aega 1943-1944.Aino Thoen oli Uno Andrussoni,(1916-2003 ) kes
         kirjutas mälestused "Poliitilises politseis ja rahvuslikus vastupanuliikumises ( Tallinn 2006)
         õde.U.Andrusson ise, töötades Eesti Julgeolekupolitseis sai oma hoiatustega nii mõnegi
         rahvuslase sissekukkumisest päästa.Viimatinimetatud mälestusteraamat on paras põnevik,
         käsitledes Soome põgenemisi saksa ajal,põgenike Soome ülevedaja Johannes Nikkari ,kes oli
         sisse kukkunud ,vabaks päästmist vanglast Saksa SD-st pihta pandud blankettide abil,millel
         oli kõik peaaegu ehtsalt järele tehtud,ainult Nikkari toimiku number oli vale.Ja muidugi
         kirjutatakse eesti rahvuslaste arreteerimisest 20.aprillil 1944,salapärasest nõukogudeaegsest
         "verisest prokurörist " Rabissonist ,kes olnud hiljem Eesti Julgeolekupolitsei teenistuses jm.
         Samadel teemadel kirjutab ka Aino Thoen ,läbiva joonena nõukogude represiivorganeis
         töötanud salapärane prokurör Rabisson.Selles isikus võib ära tunda Eesti Julgeolekupolitsei
          B IV osakonna ( poliitilised süüteod ) juhatajat  1943-1944 Ervin Richard Adoph Viksi
         (1897-1983 Austraalia ) .1943 a. oli Eesti Julgeolekupolitseisse tulnud Herne tänavalt kaebus
         ,et  Teie majas Kaarli puiesteel töötab "verine prokurör " Rabisson.Alustati uurimist ,mis aga
         sumbus,sest E.Viks tegi sakslastele nüüd head tööd.Romaanis on Viksi kujutatud Elmar
         Raudvee nime all,kes laseb kõrvaldada ,hukata igaühe,,kes jõuab tema saladuse jälile.Või
         siis on jõudmas.Selle laseb ta igaks juhuks Julgeolekupolitseist rindele saata.Huvitav on,et
         Ervin Viks on esinenud  varasemates dokumentides ka Ervin Robinsoni nime all ,kui ta
         Kaitsepolitsei Võru ja Narva jaoskonnas töötas.(ERA.927.1.673).Väljavõte dokumendist:
        "Ühtlasi teatan,et Robinsoni nimeline isik on nüüdne Viks,sest Petseri olude tõttu oli nimede
         muudatus ".1940.a. juulini töötas Ervin Viks Kuressaare Poliitilise Politsei juhatajana.Päris
         represserimata ta nõukogude punasel aastal ei jäänud,sest  1.veebruaril 1941 on ta võetud
         vahi alla nagu selgub Balti Sõjaväeringkonna Söjaväe Prokuratuuri toimikust ( R-2276.1
         876 ).Nimekuju toimiku kaanel Ervin (Robinson) Viks .Kuidas ta NKVD-st vabaks sai,ei tea.
         Võibolla hakkas NKVD agendiks või siis selleks sõjaväeprokurör Rabissoniks.Mingi põhjus
         pidi olema.Rabisson või Robinson-palju vahet ei ole.Inimsusevastaste kuritegudes süüdistatud
        Vassili Riis väitis 1996.aastal ajalehe "Eesti Aeg "lisas,et Ervin Viks pakkus ennast tööle
        Saaremaa NKVD-sse ,ent nad ei võtnud teda vastu.Vassili Riis töötas 1940-1941 Saaremaa
        NKVD juhtiva jõuna.Pedro Krusteni romaanis "Ihaldatud silmapilk " (1950) on fookuses
        saksa ajal Soome põgenejad ja neid sissekukkujaid selle eest töö-ja kasvatuslaagrisse saatnud
        Eesti Julgeolekupolitsei osakonna ülema Roost-Rosse tagaajamine.Romaani peategelane
        Kalju Raik saabki selle meheSaksamaal põgenikelaagris kätte,kes elab sakslastelt äravõetud
        majas.Ja võtab rinnust kinni.Peategelane oli Soome põgenemisega sisse kukkunud ja nüüd ootas
        teda laagrisse saatmine."Olge inimene ja laske mind vabaks .See oleneb kõik teist.Ma ei ole ju
        midagi teinud.(lk.47)"Mere taha põgenemine on vastik haigus.Roogin selle armutult rahvus-
        kehast välja.(lk.50)Roost-Rosse  ei lase kiiruga majadest väljaaetud sakslasel võtta mahajäänud
        veinigi:"Ma kaitsesin seadust ! "Mis sest seadusest. Inimest peaks kaitsema " vastab ta naine
       Juulia(lk.208).Roost-Rosse kujus võib ära tunda Eesti Julgeolekupolitsei juhatajat Edmund
        Freibach Vabaoja ,kes tegeles illegaalsel teel Soome põgenejate ,NSV Liidust tulnud lange-
        varjurite ja ka eesti rahvuslaste jälitamisega 1943.aastast.Neid saatsid Viks ja Vabaoja Stuthofi
       koonduslaagrisse.Veel üks huvitav seik ."Mõte,et ta ei lähe kodumaale tagasi ka siis ,kui see on
       vaba ,ei olnud talle vööras.Ta kartis ,et seal võidakse ta üle kohut mõista ." (lk.213).
       Kui Eesti oleks iseseisvuse 1944 taastanud ,oleks võidud E.Viks ja E.Vabaoja Eesti kohtu alla
       anda kui juriidika vähegi lubanuks.Norras karistatud kaasajooksikuid koduperenaisi
       selle eest veel 1970.aastatel ,olen kusagilt lugenud.
   
         Soome põgenejate kohta on Eesti Julgeolekupolitsei dokumentides küllaga märkmeid.
       Süüdistatud Soome põgenemise kavatsuses,Soome põgenike abistamises,Soome põgenemisele
       kaasaaitamises,Soome põgeneda tahtmises.(R-64.48,R-64.1.211,R-64.1.173.)Näiteks 2.aprillil
      1944 jäid põgenemise katsel vahele Sõnajalad (R-64.1.173 ).U.Andrussoni raamatu järgi oli
      1943a.. lõpuks Soome põgenenud 3600 inimest ,nende baasil oli kavas luua uue sõjaväe tuumik,
      mis ka teostati.Ei ole leidnud kahjuks andmeid kui palju Soome ebaõnnestunult põgenejaid
      1943-1944 vangis istus.Dokumentidest selgub,et korraks on vahialuste kategoorias olnud ka
      kirjanik Albert Kivikas süüdistatuna Soome põgenejate aitamises.Vabastatud 15.septembril 1943
      (R-64.1.211.73).Saksa ajal "Eesti Sõna " toimetajana töötanud Albert Kivikas okupatsiooni-
      võimudele üldiselt ei meeldinud.Pandi pahaks,et ta võttis "Eesti Sõna " toimetusesse tööle
       1941.aastal eksekuteeritud Arved Härmaste naise Leili Härmaste(1912-1983 ) ja oli teinud
      kunagi kaastööd ajakirjale "Murrang " koos Semperi,Kärneri ja Varesega.Nuhiti ,kes olid kunagi
     saksavaenulikult kirjutanud(R-64.1.200,R-2276.1.7330).Saksa natsimeelsed olid need Viks ja
     Vabaoja.Viimane oli tegelikult vist pooleestlane ,poolsakslane (ERR.Maailmapilt.Enn Sarv.)
      ja Geni andmed.Vabaojal oli tütar Gertrud ,kes oli ka natuke aega Julgeolekupolitseis töötanud
     ja suri 2015.aastal Austraalias.Edmund Vabaoja surmaaega ja kohta pole Genis märgitud.
      Albert Kivikas astunud välja ühes teiste kirjanikega ka arreteeritud kirjaniku Johannes Ruveni
      kaitseks,et viimase surmaotsus ära muudetaks.Kivikas helistanud toonasele Eesti Julgeoleku-
     politsei ülemale Ain Ervin Merele ,kes olevat vastanud: "Mis sa ilmaaegu kaitsed seda
     kommunistist kaabakat,tule parem õhtul malet mängima.Aga sellega ,kuidas ta nüüd oligi,
     Ruveniga ,tegime talle lõpu."(A.Saar.Mõrvarid maskita.Tallinn 1961,lk.63).A.Kivikas pidi
     lahkuma "Eesti Sõna " toimetusest .Tema nimi ei figureeri "Eesti Sõna " tagaküljel alates
     11.detsembrist 1943.Kasutades ära ,et 1944 aprillis oli ilmumas soome keeles tema "Nimed
     marmortahvlil " sõitis ta legaalsel teel Helsingisse ja tagasi ei tulnudki.Tuttav raamatukaupluse
    direktor muretses talle seal korteri.(Oskar Kruus.Nimed marmortahvlil II .Tallinn 2000.Oskar
    Kruusi järelsõna.).Hoopis paremas hinnas oli Julgeolekupolitsei võimude silmis kirjanik
    Karl August Hindrey ."On tuntud Tartus põlise elanikuna ja saksa orientatsiooni pooldajana.
    Hindrey on õppinud Saksammal maalikunsti ja valdab väga hästi saksa keelt.Üldtuntud on asjaolu
    kui Hindrey mõnel koosviibimisel tujju satub,siis ei tunnista ta ühtegi teist keelt peale saksa
   keele ."( R-64.1.200 )Niipalju siis saksaaegsetest seikadest ,,mida olen lugenud.


   Seniks tervisi !

   Jüri

              Tere  !

     Võtsin nüüd lugemiseks käsile Ott Rauna memuaarid "Tuba nr. 8 " ( 2016 ) aastatest 1965-1985.
    Ott Raun on tuntud kui luuletaja ,prosaist,kriitik ja ajakirja "Looming "publitstikaosakonna
    toimetaja 1975-1998.1998.aastast ajakirja "Tuna " peatoimetaja.On ühe minugi artikli
    avaldanud "Tuna " esimeses numbris.Olnud veel tegev "Nõukogude Õpetajas ".
      Memuaare olen lugenud väga vähe,olgugi et neid ilmub nagu käisest.Korda läks ilmselt see,et
   ta kirjeldab perioodi,mis pakub huvi.Samuti see ,et ta on niiöelda endine töökaaslane,ikkagi
   ühes asutuses töötanud.Endistest töökaaslastest on veel oma muljeraamatuid avaldanud
   Toivo Ronk ja Arno Pavel.Neid ma veel lugenud ei ole,aga küllap hiljem.Näib,et kel vähegi
   kirjutamissoont on ,oma seiklused raamatuks vormivad.
      Tasub lugemist küll,raamatus on küllaga värvikaid seiku antud perioodist.Kasvõi see naljakas
    ütlemine ENSV aegse kultuuriministri Johannes Loti kohta,et lollust määdetakse lottides."
   "Loomingus " oli palk  siis 1975 140 rubla,see võis isegi alla ENSV keskmist jääda,aga nagu autor
    ise nendib,ei olnud raha tema jaoks elus see kõige tähtsam.Kirjeldab oma reise Usbekistanis,
    Moskvas,Jugoslaavias ,Saksa DV.s, Indias.Ott .Raun oli ennast kirja pannud Prantsusmaale,ega ta
    lootnudki,et taotlus rahuldatakse.Pakuti hoopis sõitu Kreekasse või Indiasse.Valis India.
    Sõit Indiasse neljateistkümneks päevaks  maksnud 180 rublase kuupalga juures  750 rubla ,mis ei
    olnud odav  lõbu .Sellega seoses tuleb meelde,et kunagine töökaaslane Ahto Kennik ütles mulle
     jutuajamises 1990.aastatel,et tema on 1970.aastate keskel Prantsusmaal käinud.Üritasin nalja teha
     et kuidas see oli võimalik,kas olid KGB ga erilised head suhted?.Ta oleks vihast peaaegu kallale
     tulnud.Ilmselt jättis mu suhtlemisoskus soovida.Teeb juttu sellest,et tänu omaaegsele haridus-
    ministrile Ferdinand Eisenile säilis meil eestikeelse  keskkooli 11..klassi süsteem.Vene koolides
    oli see 10 klassi ja ka Lätis. 1967.aastal näiteks  ei olnudki elu mõnes mõttes nii hull kui eelnenud
    ja järgnenud kümnenditel.Kõige igapäevasemad toiduained ja tarbekaubad olid lettidel pidevalt
    müügil.Tolleaegne propaganda Valter Klausoni sulest väitnud,et elatustase võrreldes Soomega
    olevat viimasele suisa väga lähedal.O.Raun kirjutab veel huvitavalt sellest ,kuidas ta Tartus
    tolle aja lukshotellis "Park " viibis koos krimikirjanik Vambola Rähni ja Lennart Merega .Rähn
    lootnud ,et Lennart Meri ta Kirjanike Liitu aitab.Rähn oli olnud Saksa sõjaväes.Aga lugesin
    Wikipeediast ,et Raungi olnud Kirjanike Liidus alates 1992.aastast.Eks see Raungi kõla
    saksapäraselt,nagu on tal vist seda segiajamist ette tulnud.Mõneti üllatuslik oli teada saada,et
   polüglott Aleksander Kurtna olnud kunagi töökaaslase  Elle Allkivi abikaasa.
     O.Rauna esimesed luuletused ilmusid "Loomingu " 1967.a. detsembrinumbris."Vannitoa
    laulud" ja " Tulla tagasi "Kõige tuntum tema luuletuskogu on " Hobusel on täna sünnipäev"(1973).
    Ma ise luulesõber ei ole.Eks ta üks sõnademäng ole.Kirjutades Jaan Kapliski sõnadega
    Ott Rauna luule kohta : " Rauni luule asubki kuskil taditsioonilise luule ja tavalise lõõpjutu
   vahepeal,osutades sellele,et üks luule ürgallikaid on ikka sõnademäng,vaimukas ütlemine tänaval,
   kõrtsis,seltskonnas ,turul."Raun kirjutab veel omaaegsest "Loomingu " peatoimetajast Paul
   Kuusbergist,kes 1972 ENSV rahvakirjanikuks sai.Viimase loomingu  kohta on kusagil kirjutatud ,et
   kummatigi on tunne,et tema raamatud ei kao päriselt eesti kirjandusest,olles  oma ajastu
   peegeldusena nagu mingi soomaastiku virvendus.Mõnda tema novelli või romaani võis muu
   lugemisväärse puudumisel isegi lugeda.Näiteks "Vihmapiisku " .See oli vist isegi keskkooli
   kohustusliku kirjanduse nimekirjas.Ja saada teada katsest Eesti iseseisvus 1944.aastal taastada.
   Raun kirjutab : " Kuna ta töökoht oli Harju 1 Loomingu " toimetuses ja kodu oli tollal samuti
   Harju 1 ,siis selleks,et mitte ühest trepikojast kohe teise astuda ,tegi ta enne oma korterisse jõudmist
   ringi ümber pargi.".Veel kirjutab O.Raun veel Gustav Naanist ja paljudest teistest huvitavatest
   oma aja tegelastest .40 kirjale allakirjutamise dilemmast pääsenud ,ei tea, kuidas muidu oleks
   käitunud.Hirm kordusõppuste ja Poola saatmise ees.Ja palju muud huvitavat.Loodetavastti
   tuleb tema järgmine mälestuste raamat sama huvitav kui eelminegi.

   Seniks kõike head !

   Jüri
 
 
   - ,

            Tere !


   Sel aastal ei olegi romaane lugenud.Nüüd suutsin ühe 400 leheküljelise romaani läbi lugeda.
  See oli Aira Kaalu (1911 - 1988)romaan "Teelahkmel " (1956 ).Romaani sündmustik kulgeb
  aastatel 1931  kuni  1934 nagu loeme autori järelsõnast.Eesti kirjarahva leksikonis (1995)
  kirjutatakse,et romaanis kujutatakse üliõpilasnoorsoo ja intelligentsi ideelisi otsinguid 1930.aastate
  algupoolel.Seda muidugi oma aja ideoloogiliste mustrite kohaselt.Kõigest ei saanud siis vabalt
  kirjutada .Aga ikkagi oli seda huvitav lugeda .Üks huvitavamaid nõukogude aja toodangust,
  mis käsitleb elu Eesti Vabariigis 1930.aastatel. Romaanist on katke ka veebiprojektis Tartu
  ilukirjanduses ,millist projekti veab Tartu Linnaraamatukogu,et aidata kaasa Tartu
  Tartu populariseerimisele.Tartu höng,kohvikud,aguliarhitektuur,hakid...
    Aira Kaal oli üks neist ,kes kirjutas alla 40 kirjale 1980.Kirjutanud 1939 veel ühe romaani
 "Mamma ja mina ".Järgnevalt üks huvitav katke romaanist  : " See ebamugav olukord muutus
  aga hirmutundeks kui peremees ,selle asemel,et külalistele oma sugulasi tutvustada lausus:
  "Me võime endi keskel täna tervitada soome fasistliku partei ohvitsere.Härrad lapualased
  instrueerivad teid selles,kuidas valitsust kukutada." pöördus Liht nüüd teiste poole."Ma palun
  kõiki asjalikult ,ilma ülearuste sõnadeta.! Soomlased hakkasid rääkima üsna soravas eesti keeles.
  Noor tenor ütles :" Mitme partei valitsus on väikese Eesti riigi viinud viletsasse olukorda.
  Sinimustvalge seda lehmakauplemist  Toompeal ei lõpeta.Tuleb luua fasistlik partei, kes võimu
  üle võtab." Ilma tseremoniaalsuseta väljendusid valitsuse ja sinimustvalge lipu arvel ka
  kõik kokkutulnud eestlased."Roheline lipp kollase ristikheina lehega " tehti ettepanek ."See on
  põllumeeste lipp ,kuid saagu ka meie lipuks !Selle lipu all ja  Laidoneri pildiga eesotsas
  marsime pealinna...Soomlane ,hääle järgi otsustades, teine vanem mees ,segas end vahele."Peame
 endile jätma ka taganemistee,.Ja sellepärast kaalume,kellele oma lootused rajada,kas Laidonerile
  või Pätsule."Kalduti Pätsu poole."Vapsid teatavasti mängisid mõni aeg Laidoneri kandidatuuriga ,et
saada ta ta oma sõiduvette.Laidoner aga hakkas Pätsuga kokku mängima ja koos viisid nad läbi ka
 1934.a.12 märtsi riigipöörde.Ajaloolased on kirjutanud,et 1934.a.12.märtsi riigipöördest polegi nagu
 õieti uusimaid uurimusi.500 vabadussõjalase ringis pandi pokri ,kuid vabastati enamikus natuke hiljem.Vapside presidendikandidaat A.Larkat ei arreteeritud.Vapside lipp oli piraatlikult mustvalge
üldse pole rõõmsaid toone,on märgitud ka romaanis.Nagu nende poliitikagi mustvalge...Jah ,mõned
detailid on romaanis huvitavad nagu näiteks see,et vapside toetajad ärimehed saadeti asumisele Kihnu
saarele,mis ka tegelikult aset leidis.Romaanis :"Teised ninamehed ,nende hulgas Kubjas noorem ja
Mikston olid välja saadetud Kihnu saarele.Seal veetsid nad mõnusasti aega ja tundsid end kangelastena."(lk.339).Veel mõned kirjeldused romaanist : "Oli august ,parim puhkusekuu..Ajalehtedes propageeriti matkamist saksa "wandervogelite " eeskujul.Mitu tuhat
niisugust hitlerjunget oli sel suvel juba skautidena Baltikumi tulnud.Golfipükstes,liblika-
püüdmise võrgud kaasas ja seljakotid seljas ,marssisid nad mööda maid ja metsi.Kaitseliit abistas
neid paremate laagrikohtade leidmisel ja varustuse hankimisel.See kõik näis loomuliku suvise
ajaviitena.Nõnda olid saksa "rändlinnud " alati rännanud.Nii soovitati ka eesti poistel ja tüdrukutel
vaba aega veeta." Jah käis küll hitlerjugend Eestis nagu võib lugeda eesti ajakirjanduse analüütilisest
bibliograafiast leitavatest artiklitest.Romaanis on isegi riigivanem Konstantin Päts tegelaskujuna
sisse võetud."Nüüd hakkas ka Päts naerma ja pühkis taskurätiga üle näo."Tean,tean" ütles ta .Aga  teil   seal  ülikoolis on võrukaelad koos...Viiruk oli Voronezis ,eks..."(lk.198).Härra Päts oli kaasa
kistud.See ületas tema ootused.Kui professor lõpetas tõusis poliitikamees krapsakalt püsti ja hüüdis:
"Valitsev. rass..tatarlased..uued väljavaated soomeugrilastele! Ja niisugused pärlid vedelevad meil
poris !Kõndinud käed seljal,paar korda üle toa ütles ta : "Te saate oma kateedri.Võib olla,et peate ootama aasta ehk isegi kaks ,kuid siis on ta teil käes !."(lk.200).Jutt on eugeenikast ,mida sõdadevahelisel perioodil Eestis harrastati..K.Päts suri 1956.aastal.Romaanis kirjutatakse,et vapside liikumist toetasid rahaliselt kõige suuremad kohalikud kapitalistid ja
kindlasti ka Hitleri agendid ..Selle varjamiseks tehti kõlavat saksavastast kampaaniat.Avaldati survet
saksapäraste perekonnanimede muutmiseks ja juuriti keelest välja germanisme.Ka religioon vöeti appi( lk.204.)
Üks ajalooline tegelane on veel romaanis sees poliitilise politsei komissar Tartus Ervin Viks,keda
on kujutatud hirmsa sadisti ja piinajana ülekuulatavate kallal.Üks huvitav lõik veel."Laarits ei vastanud.Ta rääkis iseendast."See on minu unistus."kordas ta."sellest hoolimata ,et mind võibolla
nõukogude võimu poolt otsekohe maha lastakse..Kuid isegi see ei muuda asja.Nõukogude Eesti
jääb ikkagi minu unistuseks.""Mul on süütegu... ütles ta.."Ma teenisin valge Eesti sõjaväes.Ma olin
seitsmeteistkümneaastase koolipoisina äge kommunismivastane.Nüüd olen valmis vastutama kõige eest.,mis tol korral tegin....lk.)330).Nii et romaan "Teelahkmel " pakkus omal ajal lugemiseks huvitavat lektüüri,trükitud 12000lises tiaazis,mis ei olnud oma aja kohta eriti suur.Vapsidest
tahaks veel edaspidigi kirjutada.


Seniks terviseid.!

Jüri

 Tere !

Nüüd siis tunnen omal nahal,mida töötus tähendab ja tunne ,et sind tööle ei võetud.Väga
s....nagu ütles kunagi üks naabrimees .,kes oli kunagi kusagil  üleliidulises tehases töötanud ja eesti keelt oskas vähe.Muust rahvusest inimesele võib probleemiks olla töölesaamisel eesti keele oskus,
mõnele jälle see,et ta on liiga saamatu ja ühekülgne.Kui saadki tööle ,siis juhendada ei viitsita ,kuigi
mõnel ülemusel aega oleks.Tuleb meelde ,et mu kadunud vennal oli ühes Nõmme firmas sama asi.
Midagi arvutist näidata ei viitsitud ,pandi niiöelda kohe tegema.Ja siis vallandati kuu aja möödudes
katseaja ebarahuldavate tulemuste pärast.
  Kuido Merits on oma artiklis hästi kirjutanud - Õigus tööle ,kas igaühele või loevad siingi vaid
tutvused  /Õhtuleht ,4.mai 2013/ Eestis ollakse avaliku sektori vähendamise poolt ,see on igati
õige ja õilis . Poole  sõnagagi pole juttu sellest ,mis nende vabanenud riigisektori inimestega edaspidi peale hakata.Nad tahaks veel elada ,end rakendada ja ühiskonnale kasu tuua.Aga igaks uueks tööks
on vaja spetsiifilisi oskusi.Kust on kontoriinimesel sellist kogemust võtta ?.Eesti taasise
seisvumise järel ilmusid artiklid ,et kuidas uutes oludes tööle hakata .Kirjutati ,et üheks riskirühmaks
keda ähvardab kapitalismi tingimustes töötuksjäämine alatiseks ,on need inimesed ,kes on saanud
pikki aastaid palka ainult n.ö.töölkäimise eest.Neile tuleks määrata sotsiaalabi.Nad ei ole konkurentsivõimelised.
  Praegu poliitika nii huvitav ei ole ,kui paar aastat tagasi presidendivalimiste aegu.Kõik nagu
keskenduks erakondade võimumängudele erinevate liidrikandidaatidega.Hea on muidugi
kuulda,et hoolduskindlustusest on hakatud rääkima.Tasuta transport mõnedes maakondades tundub
imelik,kust see raha leitakse ? Seevastu paar aastat tagasi presidendivalimiste kampaania
oli põnev.Presidendikandidaat Mart Helme ütles ,et meil on küllaltki palju saamatuid inimesi,me aga nagu ei märka neid.Saatejuht M.Reikop küsis ühelt kandidaadilt ,et kas oli nõukogude ajas  ka midagi head.Juuakse palju ,mis on muide tösi .No mis seal head oli ,joodi otse tööajal ,mis praegu on võimatu,kostis vastuseks.Isiklikult arvan ,et see,et alkohol ei olnud nõukogude ajal nii kättesaadav
oli pigem pluss kui miinus.Seega nõukogude aja hea külg.On öeldud ,et vabakski saime tänu
Gorbatsovi karskuspoliitikale.Kui 1985 oleks alkohol olnud nii kättesaadav nii laias valikus kui
praegu ,siis oleks me tõenäoliselt oma võimalused maha maganud.Huvitavalt esines veel J.Tätte
,kes ütles et probleemiks on see,et inimesed vaatavad liiga palju televiisorit.Nii on meelde jäänud.
Alkoholipoliitikast rääkides on huvitav,et Läti keelab sügisest õllemüügi kaheliitristes plastpudelites.
Osalesin hiljuti ühes vestlusringis ,kus räägiti,et siin me istume ja räägime ,aga 1991 seal ida pool
suures enamuses ei usutud,et te riigina püsima jääte ja hakkama  saate.
 Kuna olen riiklikus keskarhiivis töötanud ja teinud arhivaari kutseeksami ,siis käisin huvi pärast
Rahandusministeeriumis asutuse arhiiviga tutvumas.Kuigi olen teinud arhivaari kutseksami,siis
ikkagi võib arhiivi korrastamine ilma juhendajata raskeks minna,kui praktiliselt pole seda tööd varem
teinud.Ühtki meesarhivaari ka nimekirjadest silma ei torka.Senine töö arhiivis meenutas pigem
kergemat sorti laotööd.Kadunud ema ikka armastas rääkida,et oleks teil arhiivis rohkem mehi.
Muidu puha naistevägi.Niipalju siis uudiseid selleks korraks.Varsti juba uued uudised ja muljed
meenutused.

Seniks head päeva !

Jüri