Tere  !

     Võtsin nüüd lugemiseks käsile Ott Rauna memuaarid "Tuba nr. 8 " ( 2016 ) aastatest 1965-1985.
    Ott Raun on tuntud kui luuletaja ,prosaist,kriitik ja ajakirja "Looming "publitstikaosakonna
    toimetaja 1975-1998.1998.aastast ajakirja "Tuna " peatoimetaja.On ühe minugi artikli
    avaldanud "Tuna " esimeses numbris.Olnud veel tegev "Nõukogude Õpetajas ".
      Memuaare olen lugenud väga vähe,olgugi et neid ilmub nagu käisest.Korda läks ilmselt see,et
   ta kirjeldab perioodi,mis pakub huvi.Samuti see ,et ta on niiöelda endine töökaaslane,ikkagi
   ühes asutuses töötanud.Endistest töökaaslastest on veel oma muljeraamatuid avaldanud
   Toivo Ronk ja Arno Pavel.Neid ma veel lugenud ei ole,aga küllap hiljem.Näib,et kel vähegi
   kirjutamissoont on ,oma seiklused raamatuks vormivad.
      Tasub lugemist küll,raamatus on küllaga värvikaid seiku antud perioodist.Kasvõi see naljakas
    ütlemine ENSV aegse kultuuriministri Johannes Loti kohta,et lollust määdetakse lottides."
   "Loomingus " oli palk  siis 1975 140 rubla,see võis isegi alla ENSV keskmist jääda,aga nagu autor
    ise nendib,ei olnud raha tema jaoks elus see kõige tähtsam.Kirjeldab oma reise Usbekistanis,
    Moskvas,Jugoslaavias ,Saksa DV.s, Indias.Ott .Raun oli ennast kirja pannud Prantsusmaale,ega ta
    lootnudki,et taotlus rahuldatakse.Pakuti hoopis sõitu Kreekasse või Indiasse.Valis India.
    Sõit Indiasse neljateistkümneks päevaks  maksnud 180 rublase kuupalga juures  750 rubla ,mis ei
    olnud odav  lõbu .Sellega seoses tuleb meelde,et kunagine töökaaslane Ahto Kennik ütles mulle
     jutuajamises 1990.aastatel,et tema on 1970.aastate keskel Prantsusmaal käinud.Üritasin nalja teha
     et kuidas see oli võimalik,kas olid KGB ga erilised head suhted?.Ta oleks vihast peaaegu kallale
     tulnud.Ilmselt jättis mu suhtlemisoskus soovida.Teeb juttu sellest,et tänu omaaegsele haridus-
    ministrile Ferdinand Eisenile säilis meil eestikeelse  keskkooli 11..klassi süsteem.Vene koolides
    oli see 10 klassi ja ka Lätis. 1967.aastal näiteks  ei olnudki elu mõnes mõttes nii hull kui eelnenud
    ja järgnenud kümnenditel.Kõige igapäevasemad toiduained ja tarbekaubad olid lettidel pidevalt
    müügil.Tolleaegne propaganda Valter Klausoni sulest väitnud,et elatustase võrreldes Soomega
    olevat viimasele suisa väga lähedal.O.Raun kirjutab veel huvitavalt sellest ,kuidas ta Tartus
    tolle aja lukshotellis "Park " viibis koos krimikirjanik Vambola Rähni ja Lennart Merega .Rähn
    lootnud ,et Lennart Meri ta Kirjanike Liitu aitab.Rähn oli olnud Saksa sõjaväes.Aga lugesin
    Wikipeediast ,et Raungi olnud Kirjanike Liidus alates 1992.aastast.Eks see Raungi kõla
    saksapäraselt,nagu on tal vist seda segiajamist ette tulnud.Mõneti üllatuslik oli teada saada,et
   polüglott Aleksander Kurtna olnud kunagi töökaaslase  Elle Allkivi abikaasa.
     O.Rauna esimesed luuletused ilmusid "Loomingu " 1967.a. detsembrinumbris."Vannitoa
    laulud" ja " Tulla tagasi "Kõige tuntum tema luuletuskogu on " Hobusel on täna sünnipäev"(1973).
    Ma ise luulesõber ei ole.Eks ta üks sõnademäng ole.Kirjutades Jaan Kapliski sõnadega
    Ott Rauna luule kohta : " Rauni luule asubki kuskil taditsioonilise luule ja tavalise lõõpjutu
   vahepeal,osutades sellele,et üks luule ürgallikaid on ikka sõnademäng,vaimukas ütlemine tänaval,
   kõrtsis,seltskonnas ,turul."Raun kirjutab veel omaaegsest "Loomingu " peatoimetajast Paul
   Kuusbergist,kes 1972 ENSV rahvakirjanikuks sai.Viimase loomingu  kohta on kusagil kirjutatud ,et
   kummatigi on tunne,et tema raamatud ei kao päriselt eesti kirjandusest,olles  oma ajastu
   peegeldusena nagu mingi soomaastiku virvendus.Mõnda tema novelli või romaani võis muu
   lugemisväärse puudumisel isegi lugeda.Näiteks "Vihmapiisku " .See oli vist isegi keskkooli
   kohustusliku kirjanduse nimekirjas.Ja saada teada katsest Eesti iseseisvus 1944.aastal taastada.
   Raun kirjutab : " Kuna ta töökoht oli Harju 1 Loomingu " toimetuses ja kodu oli tollal samuti
   Harju 1 ,siis selleks,et mitte ühest trepikojast kohe teise astuda ,tegi ta enne oma korterisse jõudmist
   ringi ümber pargi.".Veel kirjutab O.Raun veel Gustav Naanist ja paljudest teistest huvitavatest
   oma aja tegelastest .40 kirjale allakirjutamise dilemmast pääsenud ,ei tea, kuidas muidu oleks
   käitunud.Hirm kordusõppuste ja Poola saatmise ees.Ja palju muud huvitavat.Loodetavastti
   tuleb tema järgmine mälestuste raamat sama huvitav kui eelminegi.

   Seniks kõike head !

   Jüri
 
 
   - ,