1939

1939 Tere ! Leidsin arhiiviportaali kaudu toimikust (ERA.5009.1.25)huvitava viite artiklile ajalehes "Teataja " 8.detsembrist 1979- Leonhard Vahter "Kas Eesti valitsus toimis õigesti ? "Leonhard Vahter(1896-1983 New York)oli jurist ,kes osales 26.septembril 1939 Riigivolikogu välis ja riigikaitsekomisjoni koosolekul ,kus otsustati NSV Liidu pakutud baasideleping vastu võtta.Mõned väljavõtted artiklist : "Võib ütelda,et baasideleping päästis suure osa meie rahvast vähemalt kolmest esimesest küüditamisest. .Kuipalju eestlasi asunuks Eestis,kui N.Vene okupeerinuks maa söjaga 1939.Arvud Ida Poolast lasevad arvata halvimat. .Võib ütelda,et siis ei nimetaks praegu enam keegi sellist vastupanu hulljulgeks,vaid hullumeelseks või n.õ.rahva endamõrvaks.Ja kui siis mõni eestlane oleks üldse pagulusse pääsenud ,arvaks see tõenäolikult,et miks ei katsetatud "ara alistumisega ".Riigi valitsus ei saa mängida hasartmängu mingi "au " päästmiseks ,vaid peab eelkõige katsuma rahva elusana raskeist olukordadest välja viia." Komisjoni koosolekul ütles ka Jüri Uluots :"Kui hakkame vastu ,siis tagajärg on see,et meid viiakse omalt maalt ära-seda süsteemi tarvitab Nõukogude Vene ".Johan Laidoner : "Peale kõige muu on raske alustada sõda,kui sulle pakutakse lepingut.See oleks ju sarnane propagand-a suutäis Venemaale ,mille mõju ei ole raske ette näha.Raadios räägitaks selges eesti keeles ,et rahvas on sõtta tõugatud ,ehkki meie tahtsime pakkuda oma abi .Need komisjoni liikmed mõned arvamused on ka Wikipeedias( algallikas ERA.84.1.1046 )H.Arumäe on kirjutanud: "On loogiline väide,et pärast söjategevust Punaarmee vastu olnuks julgeolekuorganite terror Eesti poliitilise,majandusliku ja intellektuaalse eliidi vastu veelgi intensiivsem. Sõda nõudnuks nagunii ohvreid ning ka uut terrorilainet pärast Eesti taasokupeerimist poleks keegi suutnud ära hoida.( H.Arumäe Üks vägagi piinlik lugu Kultuur ja Elu nr.2 2009 ).Ants Piip kirjutas 27.septembri 1939 oma märkmikus :"Mis teha ,vabatahtlikult nõustuda söjalise okupatsiooniga ...jõuga vastupanek on kergemeelsus.Kes teab ,kas ajaloo ees Hacha ei osutu õigeksmõistetuks?Nii baasid kui ka suur garnison tähendab alistada oma reaalne saatus teisele.Aga mis on alternatiiv ?Mõttetu verevalamine ja häving .Võibolla vastasel korral jääb rahvas elama ja aeg annab arutust.(Söja ja rahu vahel ,Tallinn 2004,lk.370 ,M.Ilmjärve kirjutatud ptk.)Arvan,et 1939 aasta septembris tolleaegsetes oludes võeti vastu õige otsus rahvast säästa.Muide sama arvati ka lavastusega K.Aaslav-T.Tepandi "President 1939 ),mida me 2008. veebruaris "Estonias " vaatamas käisime.Head päeva ! Jüri

Richard Roht "See,millest avalikult ei räägita " (1928 )

Richard Roht "See,millest avalikult ei räägita " (1928 ) Tere ! Lugesin Richard Rohu (1891-1950 )romaani "See millest avalikult ei räägita " ( 1928 ).Peab ütlema ,et romaan on kaasahaarav põnevuslugu kaasaja teemadel,millest leiab äratundmisrõõmu tänapäevaga Eesti kirjanduse ajaloos I (1981 ) kirjutati romaani kohta:" Üldkokkuvöttes jääb Rohu kriitika pinnaliseks,romaanist kujunes keskpärasele lugejale meelepärane naturalistlike motiividega põnevuslugu ."See,millest avalikult ei räägita " on süüdistus kodanliku moraali,eriti seksuaalse lodevuse ,noorsoo vildaka kasvatamise ,poliitilise elu korruptsiooni ja ajakirjanduse ostetavuse vastu." Tänapäeval oleks kriitika ilmselt teistsugune.Ka head ajaviitekirjandust kaasaja eri külgede kujutamisel on vaja.Tänapäeval näiteks Erik Tohvri. Eesti kirjarahva leksikonis kirjutatakse,et kõmulist tähelepanu võitis Roht naturalismist mõjutatud moraliseerivate linnaromaanidega "See,millest avalikult ei räägita " (1928 ) ja "Nauding " (1929 teine trükk 1994 )Keelatud kirjanduse nimestus need romaanid ei olnud ,aga sovetiajal ei soositud kerglasi elukombeid kirjeldavate ajaviiteromaanide väljaandmist.Mõned näited romaanist: "Kõik kohad on kinni.Inimene,kes nüüd veel kohta tahab saada,peab tõesti midagi olema-see tähendab ma ei kahtle su ajakirjaniku andekuses ,energias ,su võimetes ,pääle selle oled sa õigusteaduse magister,see on kõik väga hää,kuid vabanda,neid eeldusi võib peituda nii paljudeski teistes,-kes seda teab- ja tahtjaid oleks palju ,palju..(lk.34 )"Kas ei ole kurb" kirjutas Põldsaar ,et parlament kuhu pääsevad ainult parteid ja mis koosneb ainult parteidest,on sellega ainult üksikute parteijuhtide ,vahest kõige rohkem kümne inimese parlament ?Selle asemel,et sada inimest saaksid mitmekesiselt esitada ja kaitsta maa ja rahva huvisid teevad seda kümme parteijuhti."(lk.228 )Meid valitseb ääretu suur ja laialine valitsusaparaat.Meie oleme miljoniline rahvas,kokku keskmise välismaa linna elanikud ,keda harilikult valitseb linnavalitsus .Aga meid valitsevad suurriikide eeskujul moodustatud ministeeriumid ,milliste ülalpidamine käib meile üle jõu " (lk.122 ) Loomingus 1928 nr.5 kirjutati romaani kohta :Kõmuline ,sensatsiooni tõotav ,lugemaahvatlev ,pealkiri samalaadilise kaaneilustusega ,joomalaual pudelite ja sööginõude keskel tantsiv tantsiv poolpaljas daam joogiklaas käes ,piiratud laua ümber istujate himuraist pilkudest -pilt mis peab sugereerima nagu romaanist kuuleme orgiate miljööd."Peategelane Elfi ,kes vahepeal asub paranemise teele ,ei suuda kuigi kaua ilma lõbusa käratseva seltskonnata hakkama saada.Richard Roht istus vekslivõltsimise eest üks aasta seitse kuud vangis !931-1932.Arhiivis on selle kohta toimik.(ERA,F.1868.1.3506).Väljavõte vanglatoimikust : " Et mind "uhkeks "peetakse , tuleb sellest ,et üksindust ja vaikust armastan ,see ei tähenda aga uhkust see on jumalast antud iseloom ja seda ei saa muuta."August Gai lit märkis irooniliselt ,et Rohu kõge suuremad kritiseerijad olid just need,kes tegelikult ta seadusvastasest kartmatusest ise kasu olid saanud .Siin mõtles ta neid zirante ,keda Roht vastutusest vabastas sel teel,et hilisematel pikendustel nende allkirjad ise vekslitele peale kirjutas. Nad tavatsesid sellest asjaolust vaikida ega ilmunud nad kohtusse oma allkirjade esialgset tõelevastavust tunnistama."Läks kuidagi nii.et keegi majanduslikku kahju ei saanud.(Valev Uibopuu Üks unistuste purunemine ehk mälestusi Richard Rohust ja hiljemgi(Tulimuld 1986,nr.1 ).Richard Roht oli Valev Uibopuu ema vend.Richard Roht oli elanud peale Tallinna veel Berliinis Sangastes ja Elvas.Vangla Richard Rohtu ei murdnud.Ilmusid veel teenimatult tähelepanuta jäänud Vabadusssõja romaan Esimene armastus " (1935 ) ja teised teosed.Tulimullas kirjutatakse veel Richard Rohu kohta,et"See asjaolu ,et Rohul oli kirjanikuna sedavõrd kinnistunud nimi,et tema raamatute väljaandmisega polnud mingeid kõhklusi.Seda töendab ka kirjastuse direktor August Pill juba eelpoolnimetaud mälestustes ,märkides,et Rohu romaane müüdi ka tolleaegse madalseisu juures ikkagi oma 2000-3000 eksemplari,mis ka võrdluses teiste kirjanikega oli kõrge arv." Richard Roht armastas jalutuskäike ,käis moodsalt riides ja suitsetas palju.Olnud 1927 aastani abielus operetilauljannaga. Kokkuvõttes võib öelda,et Richard Roht oli üks huvitav kirjanik . Kõike head ! Jüri

                                Mälestusi ja elust endast 4. 

                                Tere !

                   Kõigepealt mönest huvitavast artiklist mis on silma jäänud.Eesti elu kubiseb
                 vastuoludest,paradoksidest  ja silmakirjalikkusest.Nii ütleb ühe artikli pealkiri
                 Sulev Vedler ,Eesti Ekspress 4.mai 2018.Veel on huvitav Maris Lauri sönavõtt  Õhtulehes
                Kristel Veerus .Maris Lauri :uus kriis tuleb ,kuid teistsugune eelmistest .Õhtuleht
                29.august 2018.Kirjutatakse . " Eesti majandus jookseb kinni tööturul toimuva
                töttu.Seda pundart ei ole aga lihtne lahti sõlmida .Üks asi on see ,et sisulised lahendused on
                pika vinnaga ,ebamugavad ja kulukad ,aga kõige hullem väga paljude jaoks -nõuavad
                oma harjumuste ja mõtlemisviisi muutust."Tööjõudu igale poole ei jätku, näiteks
                80 % bussijuhtidest olevat üle 50 aasta vanad,olen kuulnud.Huvitav väide oli ajalehes
                Pealinn,et "Kaja Kallase jutt tähendas põhimõtteliselt seda,et madalamat palka teenivad
               on oma valikutes ise süüdi ning neil puudub ambitsioon kõrgemat palka teenida",sõnas Aab
               Jaak Aab : Kaja Kallase väide madalamat palka teenivate inimeste kohta solvab Eesti
               inimesi.Pealinn.Moonika Tuul,10.oktoober 2018.Kaja Kallasel on vist õigus.
                  Nüüd mõningaid mälestusekilde.Kui ise ei püüa,siis elu ei paku midagi.Ja pole ka midagi
              mäletada.Midagi siiski.Ülikooli sain sisse päevasesse osakonda ilma konkursita .Kõik olid
             kolmed ,ainult eesti keele ja kirjanduse eksami sain viie .Inglise keele kohta ütles õpetaja,et
             tugev kolm,aga nelja ei pannud.Tööle sain tänu kohesele praktikale Tartu Riikliku Ülikooli
             tehnilise ekspluatatsiooni osakonnas sissetulekuga 70 rubla .Ja tööd jätkus aastaks ajaks.
             Selle rahaga pidi välja tulema.Bussipilet Tartust Tallinnasse maksis 3 rubla 80 kopikat.
             Laialdane kõrghariduse pakkumine oli üks nõukogude võimu präänikutest ,on kirjutanud
             Olafs Mertelsmann,ainult veidi teistsuguses sõnastuses.
               Kaugõppes oli mul kursusekaaslane Olav Kruus ,kes on töötanud filmiarhiivis ,televisioonis
            (tegi saadet "Avatud "),olnud Õhtulehes ajakirjanik,pressinõunik Haridusministeeriumis ,
             õpetanud Majaka teeninduskoolis kelnereid välja,nüüd on oma otsaga Kaevandusmuuseumis.
             Kui ma teda kusagil 2003 Rahvusraamatukogus nägin,siis ütles ta mulle,et sul võiks selle aja
             peale juba midagi muud olla.
               Arhiivis töötasid kunagi Taimi ja Tarmo Tiisler,kes ei olnud omavahel sugulased.Taimi oli
             masinakirjutaja,Tarmo tegi teatisi.Tarmo tegi kord nalja,et näe seal tuleb üks mees ja tahab
             peksa anda,et tema teatis ei ole valmis.Siis läks ta tööle Eesti Raadiosse.Helistamise teel
             ta seda kohta kuidagi otsis.Juba 1993 või 1994 kuulsin teda hommikuprogrammi tegemas
            mängis veel USA poppi bändi Hooters .Mulle meeldivad praegu eriti Night Flight Orchestra
            lugu "Jennie " ja ABBA  "Lovelight ".
                 1993.aastal istusin nn.vanas majas ,mis oli ehitatud 1932 ja siis tuli üks töömees akna-
           klaase vahetama,et loomulikku valgust sisse paistaks.Muidu olid klaasid mätsitud mingi
           kördiga kaitseks ultraviolettkiirte eest.Ja ta tundis minu venda,kes töötas varem Virutares
          "Oli temaga üks igavene häda aga olgu peale"Nagu minugagi oli.Küllap olime vennaga mõneti
          sarnased,et jutt selle peale läks,täpselt enam ei mäleta.
                  Praegu olen ametis katseajaga Leedu firmas Promo Cash Carry kaupluslaos kliendi-
          teenindajana.Seal käib ka tuntud inimesi ,näiteks Martin Helme ,olen näinud.Lahtist kartulit
          seal  ei müüda,ainult 15 kilostes kottides ja 2 kilostes pakkides,on erinevus Selverist.
                    Huvitav on ,et Kadaka teelt olen saanud 2 tööpakkumist :ühe Kadaka Selverist,millise
         võimaluse kasutasin ära,teise Silman Elektrist jätsin kasutamata,mis oli vist viga.Oleksin
         pidanud proovima.Oleks olnud omamoodi nimemaagia,asuvad need firmad kõrvuti.
        Komplekteerija ,elektrijubinate väljaotsija nagu fondihoidjagi on komplekteerija -toimikute
        väljaotsija tellimuse jaoks.Aga kui need elektrividinad on valedel kohtadel ega vist kerge leida
       pole.Ma pole ka mingi tehnikaspets.Kui nad just kõrvalriiulil pole.
             Vapsid möllasid ja kogunesid ka Kadaka teel..need 8.detsembri 1935 ettevalmistajad.
       Päts tegi õigesti ,et sellele vapslikule liikumisele lõpu tegi.Vabadussõjalaste rahvaliikumine
       ühendas väga erinevate vaadetega ia isegi taotlustega rahulolematut elementi erinevatest
       ühiskonna kihtidest.Ei tea,mida nad veel oleksid võinud korda saata.Läti Perkonkrusts oli
       palju elitaarsem ja tunduvalt vähem arvukas ,ühendades peamiselt üliõpilasi ja
       riigiametnikke.Toonitas rohkem rahvuslust ja rõhus vähem majanduslike hädade kritiseerimisele
      Läti üliõpilased tahtsid siiski juutide ja sakslaste käes olevaid tulusaid ametikohti ,selle
      ümber käis võitlus.,rääkis ajaloolane Andres Kasekamp Eesti Raadio saates Eesti lugu -Läti 100.
          Vapside kohta on kirjutatud: "Seda ei tule mitte imeks panna,kui vaadata neid ringisid,kust
      peajuhid värbavad endale kaastöölisi.Siin valgub meie silmade eest mööda ainult elus eba-
      õnnestunud ja kibestunute paraad,kes kas oma tasakaalutuse  või muudel eksimustel on sattunud
      harilikust elukäigust kõrvale,kaotanud koha ja teenistuse.Rohkesti koguneb mässumeeste juurde
      alati valmis olevaid avantüriste japäris lihtsaid kõrtsikaklejaid ja mürtsumehi.!" 12.märtsi radadel
    Tallinn 1936 Hilisema NKVD mehe Mihhail Sõstsikovi kohta on poliitise politsei  kartoteegi-               kaardil    näiteks märgitud,et .tegi Tartu kohvikutes kihutustööd vapside heaksAgentuurandmetel      pole kinnitust leidnud. Artur Sirk jäi kõhkleva  loomuse tõttu  Soomest     Kadaka teele tulemata.Ta
    kartnud  hiljem pidevalt ,et teda tahetakse tappa ,kui nii  mõelda siis võib  midagi juhtudagi . 
    Huvitav on,et Kadaka teelt põgenema  pääsenud kolmest mehest ainult ühel -Võru ärimehel
   Juhan Lembit Mõttusel ( 1901-1943) õnnestus vangistamisest pääseda ja varjata ennast kuni
   amnestiani 6.05.19.38(R.Marandi.Mustvalge lipu all ,lk.133.Stockholm,1997.Sellega võiks
   seekord lõpetada .

   Seniks tervisi

   Jüri


//
     

                         Viktor Veskimäe "Kolmas võimalus "
                         
                         Tere !   

                           Lugesin äsja huviga Viktor Veskimäe (1902-1967 )romaani
                        "Kolmas võimalus " (Göteborg 1951 )mis sai "Orto " romaanivõistlusel
                         Kanadas 1950 kolmanda auhinna.Mõneti leiab sarnasust
                         väliseesti kirjaniku Keete Ainveri (1902-1967 ) romaaniga
                         "Ainult üks aasta " (Toronto 1962 ),sest mõlemi romaani
                        tegevus toimub ka Tartus 1940-1941.
                          Viktor Veskimäe " Kolmas võimalus " on haaravalt ja nobeda sulega kirjutatud .
                       Peategelane Juhan Kuremaa on varakult vanemad kaotanud ja pidanud omal jõul
                       ennast üles töötama.Ta õpib Tartus filosoofiat ja saab tubli inimesena
                       teenistusesse jookide ärisse.Romaanis on armuintriig kujukalt kirjeldatud..
                       Ta püüab ilusat ja kütkestavat seltskonnadaami Liivit ,kel aga on kavalere
                       niigi palju.Kuremaa jälgib Liivit,et ega see .teda ei peta ja tuleb välja ,et petabki.
                       Suhted katkevad ,siis leiab ta tee vähem ilusa ,aga heasüdamlikuma Esteri juurde.kes
                       ongi talle see õige.Valusalt elab peategelane üle Esteri küüditamist ja  heidab
                       endale seda ette,et nad kokku ei jäänud.Sellisena on romaanil sarnasust Albert
                       Kivika romaani "Nimed marmortahvlil " II  (1948) ja Alesander  Antsoni romaani
                       " Kirg " (1937) süzeedega.Ka nendes raamatutes on veetlev seltskonnadaam
                       petlik ja põhjustab peategelases pettumuse.Teos peegeldab peategelase maailma
                      vaatelisi otsinguid.Selle näiteks on järgmine kirjeldus; "Arvatakse nagu polekski
                     olemas muud võimalust kui need kaks ; äärmuseni viidud kapitalivõimu
                     ärakasutamine üksikute poolt või siis jälle kommunism ,kus kellelgi ei tohi olla
                     mingit omandit ,kus kõige tublim ja töökam peab kõike jagama kõige suurema
                     loodriga.Venemaal pole see küll veel läbi viidud aga see oni ikkagi siht ,mida
                      taotellakse ja mis on suurele massile peibutuslinnuks.Aga miks jäetakse tähele
                     panemata kolmas võimalus ,mis peaks ju iga mõtlemisvõimelise inimese meelest
                     olema kõige õigem tee .Et inimesed vabast tahtest lepivad sellega,et mis vastab enam
                     vähem iga iga üksiku panusele ja saavutustele.Otsustav tähendus ja vastutus on
                    siin  muidugi neil,kelle käes on majanduselu juhtimine ,aga võibolla veel suurem
                   vastutus on on ka kõigil neil ,kes peavad end kultuurilise elu suunajaiks ja teenäitajaiks
                    Kui tahetakse,et kõigil jääks alles vabadus ja inimväärsed elutingimused ,siis peavad ka
                    kõik vabatahtlikult oma kalduvusi taltsutama.( lk.375 ).Tähelepanek 1940.aastast :
                    " Aga nüüd on uutel tõusikutel jälle pea ringi käimas kõigi nende läikivate ja karvaste
                   asjade vahtimisest ,milledest nad nii kaua pidid ilma olema." (lk.426 ).1940.aastal
                     sisse tulnud punavägede sõdurist ukrainlasest on seoses Soome sõjaga huvitav kirjeldus
                  ; "Ega mina soomlasi süüdistagi vastas leitnant .Soomlastel ei olnud ka kerge lahkuda
                  nii ilusast majast ja sellele miin alla panna...Ma saan sellest väga hästi aru.Aga ma küsin
                 ..ta vaatas korraks ringi ,ma küsin: milleks meil oli üldse vaja soomlastega sõdida ja neid
                   nende kodudest välja ajada.Ja milleks meil oli vaja siiagi tulla nüüd teie väiksele maale
                  teie rahulikku elu segama..Meile seletati enne tulekut ,et me läheme vabastama Eestimaad
                   kus rahvas elab näljas ja viletsuses kapitalistide ikke all.Aga nüüd ma näen ,et te elate
                 siin päris fantastilises luksuses .Ma käisin eile Petseris ja ei suutnud oma silmi uskuda
                  kui nägin kuidas käik kauplused old täis riidekraami .ülikondi saapaid ,paberosse
                 küpsiseid ,kompvekke ja shokolaadi ,rääkimata kõigist muist toiduaineist:Ütelge ons see
                alati teil nii olnud ja igal pool." Kui Te lähete mõnda suuremasse linna Tartusse või Tallinna ,                siis oleks teil veel rohkem imestada "vastas Kuremaa.(lk.359).Romaan lõpeb Kuremaa
                pääsemisega imekombel Tartu vanglast ,kus 1941.juulis oli punaste võimude poolt vange
                tapetud.


             Tervitades 
             Jüri




     


               .

                     Huvitavaid lugemisi.

                     Tere !

                     Tühi kukkur pole õnne eeldus,kirjutas härra riigiarhivaar kunagi intranetis.
                    Eriti ajakohane praegu.Eks elu eesmärk olegi oma unistuste.täitmine.Kes
                    tahab karjääri teha,kes kuidagi teistmoodi.Lõpeta pidev muretsemine ,nii
                    muretsedki oma tuleviku eest parimal viisil.Nii ütles vist Dale Carneggie.
                    Enamus eesti inimesi muretseb liiga palju,nii kirjutas minu mäletamist
                    mööda ka Karli Lambot kusagil Ärilehes. Paradoksaalsel kombel oli
                    vist ajaloolase kohti Eesti NSV s rohkem kui praegu.Nii väitis ka üks
                    juhtiv söjaajaloolane ,kui jutt arhiivis kuidagi selle peale läks.Mitmed
                    muuseumi filiaalid on nõukogude ajal asutatud nagu näiteks Adamson-
                    Ericu muuseum 1983.Rääkimata Ajaloo Instituudist,Partei Ajaloo
                    Instituudist jne.David Vseviov kirjeldas küll Eesti Päevalehes aega Ajaloo Instituudis
                    aja surnukslöömisena,on  meelde jäänud.Aga see selleks.
                     Tellisin raamatukogust välja Toivo Ronga"Pipeliine ".Toivo Ronk töötas
                   kunagi ORRKAS ja  Riigiarhiivis .Üks naljakas löik raamatust mida ei saa
                   kirjeldamata jätta.:"Teine seksuaalne kogemus oli mul aga siis,kui olin umbes
                   25 aastane.ühel ilusal päikesepaistelisel aprillilaupäeval ,kui kogu riik
                    röömsal meelel kommunistlikul laupäevakul osales,pidin mina riigi-
                   asutuse töötajana koos oma naiskolleegidega Kadrioru parki kasima ja
                   korrastama.Pärast tööd ahvatlesin ühe oma ilusa kaastöötajanna enda juurde
                   tulema.Istusime minu toas,jõime midagi ,kuulasime diskosoundi ja tantsisime.Ma
                   tahtsin naisterahvaga kangesti patusesse vahekorda astuda ,tema aga keeldus
                  kategooriliselt.Iga kord kui ma talle vähegi liginesin,törjus ta mind eemale
                  ja andis nähvaka vastu näppe.No kui ei saa,siis ei saa.Võib ju ka lihtsalt niisama istuda
                  juttu ajada ,mõtlesin.Ühel hetkel küsis ta :" Kuule kas sul pornokaid on? "Midagi .
                  ikka on.Kohe näitan.Ja nii ta läks.Saa siis veel neist naistest aru " (lk.129 )Üks
                  huvitav lõik raamatust veel : " Hiljem sai mu klassivennast üle linna tuntud
                  sopajoodik ,kes lonnit ,lõhnaõli ja galosat jõi ning asotsiaalset eluviisi harrastas.
                  Üks osav ,ettenägelik ja ahne suli pettis tema käest välja tema korteri ja mees jäi kuhugi
                  punkrielanikuks.Ühel sügishommikul leiti ta kusagilt kesklinna pargist paljajalu
                  surnuna.(lk.155)o.Mulle meeldis siiski enam see Usbekistanist koju tagasisaamise
                  kirjeldus.Kõrgemad  jõud olid otsustanud nähtavasti Toivot väärteo eest karistada
                  ja ta kaotas ära lennukipileti.Arhiivist tehti rahaülekanne Taskenti ja nii ta koju sai.
                  Igati arvestatav ajaviitelugemine.Raamatu esitlus oli 2017 a. juunis Kännu Kuke
                  raamatukogus.Seniks kõike head,varsti uued muljed.
               
                 Jüri




               

              .

              Mälestusi ja elust endast 3 .

             Tere !

             Alustuseks toon  ära ärakirja  ühest huvitavast artiklist Rahva Hääles

            10.st novembrist 1989.Toomas Roosileht .Eilsest tänasesse."Pravda "

            kirjutab ka arhiivikrattidest."Hiljuti saadi Moskvas jälile kahele...

            arhiivitöötajale.Keegi Petuhhov oli ametis Oktoobrirevolutsiooni 

            keskarhiivis ja keegi Sokolov pealnna arhiivide peavalitsuses.Pihta

            oli pandud üsna priskelt hindamatu väärtusega dokumente.Osa neist 

            jöudis koguni USA ,Prantsusmaa ja teiste riikide esinduslikesse 

            raamatukogudesse.Ühele sulile määrati 8 aastat ranget reziimi ,teise

            päästis töökollektiiv ,kes võttis ta käendusele.Ajaleht tõdeb suurt korra

            lagedust meie arhiivinduses Korrespondent toob ära ka mõned 

            kurioossed juhtumid.Näiteks veeti tsaarikantselei toimikuid lausvihma

            all söökla nõudekäruga ühest arhiivimajast teise.Kutsekooli poisid ,kes 

            parandasid ühe hoidla tuletõrjesignalisatsiooni ,olid aga igavusest arhiivi

            toimikud 150 millimeetriste raudnaeltega kinni toksinud.Loost selgub veel

            et miilitsakapten ,kes arhiivivargusi uuris ,avastas palju hinnalisi ajaloo-

            ürikuid,mis professionaalidel siiani kahe silma vahele jäänud."

             Jah olid ajad...Mäletan et käisin 1993.a. novembris Liivi Uueti ja usbekk

           Akramiga trükikodas "Ühiselu " järel Riigiarhiivi uuel teatmikul.kus seni 

          1976.aastal välja antud teatmikus puudunud fondid ka sees.Osakonna-

           juhataja oli siis Dagmar ,kellega seoses meenub nii mõnigi kentsakas 

           seik.Oskasin juba siis enda elu keeruliseks teha.Mul oli vana maja ja siis veel

           arhiiviteatised."Sa ise teed enda elu keeruliseks " ütles töökaaslane Signe.

           Olin närviline ja haudusin mõtteid transa pealeminekust."Sind ei võeta ,Sa pead

           oma erialal töötama." ütles selle peale Dagmar Mulla."Sa võiksid hakata

           naistele seksteenuseid pakkuma "viskas ta ükskord lahtist nalja.Muidugi on

          see naljakas ,kui naised sellist lahtist teksti panevad.Üks osakonnajuhataja

          viskas nalja söögitoas,et see tegelane kirjutabki seepärast ajalehes selliseid mürgiseid

          artikleid,et on seksuaalselt rahuldamata.Dagmar ütles ükskord,et ei lase Jürit 

          lahti,ainult üle minu laiba."Kus Sul minna on" ütles 1993.aastal Tiit Arumäe

         Ja sealtpeale olengi jäänud arhiivi peaaegu 30.aastaks ja äraminekumõtteid enam

          ei haudunud,olgugi et olin lugemissaali operaator.Kuigi jah,ega see halva mängu

         juures hea näo tegemine alati kõige õigem pole.Aga mul oli töökoht arhiivis,mis  üld-

         joontes mulle meeldis.Katrin Lust "Jüri otsib juba kaheksandat kuud tööd" Linnaleht 

         26.08.2002."Tööotsimisel on peamine mitte alla anda " ütleb Jüri õigesti.Keevitajaks 

         ümberõppeks tunnen ennast juba liiga vanana ohkas Jüri.Lisagem ,et Jüri töötas

         viis aastat Riigiarhiivis.Koolitus kui moodne sönakõlks mulle ei meeli nagu elukestev

         õpegi kui seda liialt rõhutada.Vanale koerale uusi trikke enam ei õpeta.,on vist õigem

         sentens.Ligi 60 aastaselt ehituspuusepaks õppima minna  on hilja ,arvan ma.Auto

         juhiload võib ära teha see ,kellele see sobib.Kursused tulevad kasvõi aja sisustamiseks

         kõne alla,kas siis eesti keele või soome keele kursused.Seal Sa oled grupis ,kollektiivis.

         Koka  vöi klienditeenindaja kursused  Töötukassa kaudu ,ka huvitav kui seda pakutakse.

         Olen vaadanud, saadaval on peamiselt tõstukijuhi ja turvatöötaja koolitused.Aga kui

        Sind niigi lattu tööle ei võeta,siis ei pea selle kursusega  kiirustama.Ja natuke kardan ka

         töstukit.Aja sisustamiseks võib käia ka turvatöötaja koolitusel käia kui töötukassa seda pakub

         Seda vöib pakkuda ka töötukassa öeldi mulle algul G4s .Hiljem nad ütlesid, et turvameheamet 

         mulle ei sobi.Aga ma ei suuda kiirelt otsustada on see puue vöi nii.

        Lähen psühhiaatri juurde,äkki saab töövõimetuspensioni kätte.

        Paljudel see on  ja käivad tööl edasi.Küsisin ühelt mehelt suitsu ja see hakkas rääkima

        et kuhugi teda tööle ei võetud ja siis ta simuleeris hullu ja saigi 400 eurose töövõimetus

        pensioni kätte ja käib erinevates kohtades tööl edasi.Ja kui palju neid on , vaata et enamgi kui 

         nõukogude ajal sõjaväest viilijaid ja simuleerijaid !Kui tööle lähed igalpool kohe

        küsitakse ega te pole invaliid nii oli see Kadaka Selveris ja Delices.Nõukogude ajal 

       öövalvuriks minnes ka küsiti ega te pole invaliid."Mis on põhjuseks et te tulete nii madala

       palga  peale ! ".Nojah kui Sul ongi puue või häire ka tegelikult ,siis simuleerida pole vaja

       Mul on hirmud ,ärevushäire ,raske depressioon.Peab arsti juurde minema.Kerge vaimse ala

      arenguga isik on võimeline isegi kõrgkooli lõpetama, lugesin ma Wikipeediast

     .Selline isik on ka invaliid ja saab 400 eurost pensioni ,sest tal on puue.Keerulisemates 

      situatsioonides ei suuda niisugune inimene adekvaatset otsust vastu võtta  .Alkohoolik 

      saab ka 400 eurost töövõimetuspensioni .Lugesin seda hiljuti Eesti Päevalehest

      "Viis seika eesti elust "2016 aastal kirjutas Mart Helme,et nõukogude ajal oli töökohti,mis 

     tagasid boheemlaslike kalduvustega isikule sissetuleku.Aga nüüd mine vöi vargile !

     Kui Sul üldse sissetulekut  ja raha ei ole ,on võimalik käia supiköögis Pae tänaval

     aga sellest jääb väheks.Nägin täna Mustamäel vana töökaaslast ,kes kinkis mulle 

     20 eurot .Suured tänud talle blogi vahendusel.Eestis pidi olema 5000 heitunut isikut,kes

     on kaotanud lootuse tööd leida.Kuipalju neist saavad töövõimetuspensioni ? Heidikutest

     ja nn.pudelikorjajatest ma ei tea ühtegi statilist uurimust ilmunud olevat.Ebamugav 

     teema.Rohkem teame lugusid sellest kui priskete hüvitistega ikka riigiasutusest 

     minema mindi.Siis tulevad kõne alla veel eesti keele kursus ja muidugi igasugu 

     meediakoolitused,kus õpid paremini arvutit tundma.Muide see eesti keele koolitaja

     Peeter Päll elab minuga ühes majas.

        Käisin prooviööl Omnivas pakisorteerijaks  2 tundi ,siis aeti liini tagant ära .Ühe 

       umbes 25 aastase vene poisiga koos töötasime,Vene noored on ülekaalus.Oli 

     isegi üks mustanahaline tööl.Sööturid ,kes konteineri ette annavad ,olid natuke vanemad mehed.

     Ei saanud sinna nagu ka mitte Nõmme Comarketisse ja Stockmanni.Esmamulje vilets teadagi.

    Tuleb parandada sooritust ja esmamuljet.

      Lugesin kusagilt ,et 2012.aastal töötas avalikus sektoris 165 400 ja erasektoris 459 000

     inimest.Kõige rohkem kahjustame end kahjulike mõtetega kirjutas nõid Nastja.Julge

     ollas Sina ise kirjutab Marilyn Kerro.Töö arhiivis oli seksikas,Sa ei pidanud mundrit ega 

    tööriideid selga panema.Aga kes on metrooseksuaal `?Kas see kes metroos paneb?

     Tuleb välja et nii kutsutakse ,keda vanasti kutsuti Ilu Eediks .Natuke nalja ka ,aga kaldusin

    teemast kõrvale.FOTIses on huvitavaid fotosid nagu Benita Labi Minski arhiivi tagatrepil 

     1973.a. või siis ENSV RAKA töötajate ekskursioon Lvovi 1972.a.Nägin Margust 

    paar päeva tagasi teel supikööki ..Valgevene ekskursioon oli huvitav olnud.Minskis

    palju moodsaid hooneid ehitatud.Valgevene keelt kohtab ,aga enamus valgevenelasi 

    on üle läinud vene keelele. 69 % l  valgevenelastest  on koduseks keeleks vene keel.

   1980.aastal tegin sisseastumiseksameid ka raamatukogundus ja bibliograafia erialale.

    Sisse ei saanud.Aga siis ma nägin augustis 1980 neid noorsoorahutusi pealt kui ma 

   mööda Narva maanteed jalutasin.Äkki tuleb mitusada noort kolonnis ja skandeerib "Elagu vabadus 

   " ! "Aga kohe olid kohal ka "kollased sidrunid " kes noori kohe autodesse hakkasid toppima.

   Üks vene tüdruk kõrval nuttis ,et nii ei tohi teha.Niipalju seekord muljeid .Varsti uued 

   pajatused.

   Tervitades

   Jüri

  

      

  

        

         

   

          

      Värvikas dokument  töötatöölistest eestlastest Pariisis.


      Tere !

      Alljärgnevalt üks huvitav dokument.


      Eesti Vabariigi Saatkonnale Pariisis                                      Ärakiri
                                                                                                     52 rue Regnault Paris XIII
                                                                                                     2.jaanuaril 1940


                              Väga austatud Eesti Vabariigi Saatkond Pariisis.


             Sõja põhjusel eriti raskeks muutunud tööolude töttu Prantsusmaal oma
eluülespidamist teenivate kaasmaalaste ,Prantsusmaal elavate eestlaste huvides ,
astuda samme meie Vabariigi Valitsuse ees lepingu sõlmimiseks Eesti Vabariigi ja
Prantsuse riigi vahel vastastikuseks toetuse andmiseks neis riikides.
             Kuna säärane leping meil puudub,keeldub Prantsuse valitsus tööpuudusesse
sattunud eestlasile toetuse andmisest ja neid erilise töötatöölisi kaitsva seaduse alla võtmisest.
            Teatavasti kaitseb seadus prantsuse töötatööliste eest hoolitsemise seadus korterist
väljatõstmise eest : sel alal kaitsetuid ,korterist väljatõstetuid eestlasi siin olen näinud istuvat
pingil Pariisi tänavail vaibuva öö tulekul ,tühja kõhu ja tühjade taskutega ,oma veel säilinud
"varanduse" natuke puntrana kaenla all ,meeleheide pilgus...Olen kohanud varem häädes
tööoludes lahedasti elavaid eestlasi Pariisi bulvaritel näljast hallide nägudega,kurnatud ja
väsinud, sihitult tammudes,kibedas puuduses.
             Eesti rahvas pole arvuliselt suur: peaks püüdma säilitada igat üksikut ta liiget
hääbumise eest,kodus niihästi  kui vöörsil.Käesolevas olukorras võib igaüks meist
sattuda säärasesse hätta,mispärast palun meid kaitsta mainitud lepingu sõlmimisega.




                                                                                        Suurima lugupidamisega
                                                                                        Janny Neggo Vyssokotsky

ERA.F.957.täpne viide mul puudub,AISIST võimalik leida tegelikult.

 P.S.Pole uurinud ,tõenäoliselt lepingu sõlmimiseni ei jõutud.J.T.


Tervitades
Jüri

       Mälestusi ja elust endast 2


     Keset palavat suve olen ikka tööotsinguil nagu 18 aastane,kusjuures neil viimastel on
     vaata,et eeliski-jõuavad rohkem.Karjääri mõttes olen nagu allakäigutrepil.Kui nad
     mulle arhiivis oleksid pakkunud raamatukogu või arhiivipedagoogi kohta ,siis oleks
     võinud rääkida mingist karjäärist.Ma ei ole koolis töötanud  ja sinna pole mõtet
     kandideerida,kui sa juba arhiivis lastega suhelnud pole.Ühe väikse erandiga,
     üks Pelgulinna kooli õpilane võttis mind arhiivihoidlas filmile ja küsis kuhu me sattunud oleme.
     Omal ajal oli küll niiöelda pedagoogiline praktika õppekavades ette nähtud ,kuid minu
     puhul piirdus see  nelja tunniga."Ma ei saa  Teile muidu arvestust panna ,natuke tuleb tunde
     anda "rääkis juhendaja.Töötasin  siis arhiivis ,hommikuti käisin tunde andmas.Neil oli seal koolis
    -21 keskkoolis isegi üks taksojuht käinud tunde andmas seletas juhendaja.Rääkisin koolis
    viinapöletamisest ,milleks materjali leidsin "Eesti rahva ajaloost "."Koolis töötamisel tekib raskusi"
     märkis juhendaja arvestuse protokolli.Miks  Te ei pane hindeid? kõlas etteheide.Mina pidasin
     monoloogi maha ja kõik.Samas vaatasin praegu töökuulutusi ,näiteks otsiti Kuristiku   
    Gümnaasiumi raamatukogutöötajat palgaga 1200 eurot.Imestad ,et kus riigi ülalpidamiseks
    sellised summad võetakse ,kui alla nimetatud palga naljalt palku polegi kui vaadata
    avaliku teenistuse veebilehelt.Koolid, tõsi küll on kohaliku omavalitsuse ülalpidamisel.Mul
    ei ole need arvud praegu meeles ,kuipalju on inimesi erasektoris ja avalikus sektoris.Vahe oli
    vist neljakordne.Arvud käis välja Helir Valdor Seeder Eesti Päevalehes.Üks huvitav artikkel ilmus
    mõni aeg tagasi -5 põhjust miks sa Eesti tööjõukriisi tingimustes ikka veel töötu oled .Seal öeldi
    ka,et pole mõtet kandideerida,kui selleks uueks pole vajalikke eeldusi ,oskust ja tõsist huvi.See on
    mõistlik.Aga vanale selja pööramisega ja uue eriala omandamisega nii kerge pole.Kui Sa oled
    olnud humanitaar või õigemini kasvõi poolharitlane ,siis ega keevitajaks naljalt ei õpi või siis
    torulukksepaks või kokaks.Kui Sul varem neid eeldusi polnud.Tõstukijuhtimise koolitusi
    pakutakse,seda võib isegi kaaluda.Olen käinud ekskursioonil ligemale kümnes kohas,isegi
    G4S -s.Turvameheks ma ei kõlba,see ei sobi  Sulle ,öeldi personaliosakonnast.Ise tunnen sama.
    Sul peab olema tahet õigusrikkumisi tõkestadaja kriitilises olukorras tegutseda.Samal põhjusel
    vist ei võeta endisi kriminaale sellesse ametisse .tal vist ei ole tahet õigusrikkumisi
    tõkestada,kui ise oled samaga hakkama saanud.Üks imelik tööpakkumine potsatas minu postkasti
   AS Silman Elekter laotöötaja komplekteerija kohale .Käisingi töövestlusel ära ja kuulsin ,et umbes
   20 % elektritarvikutest on laos valedel kohtadel niiöelda omavahel öeldes seletas personalitöötaja.
   Komplekteerimiseks otsimine käib asukoha järgi ,asukoha märge on komplekteerimislehel peal.
   Sinna ma pole veel läinud ,võtsin endale mõtlemisaega.Tuleb meelde ,et kunagi töötasin
   kuu aega elektroonika ja raadiotehases "Punane Ret " abitöölisena.Läksin enne sõjaväge
   meelega venekeelsesesse kollektiivi ,kaasa mängis veel see ,et olin suviti töötanud kõrvalasuvas
   keemiakombinaadis "Orto " ,kus isa  töötas.Seal "Punases Retis " oleks ma ükskord haledalt tappa
   saanud ,eirasin läbipääsureziimi ja eks nad olid vist pärast 1980.a. noorsoorahutusi eestlaste
  peale vihased ka.Mine Sa tea.Vene naised oma vahelesegamisega päästsid ära.Aga siis oli nii ,et
  astusid uksest sisse ja koht sinu.Ei mingit pikka kandidaatide sõelumise sarja.Aga ilmselt on siiski
   nii ,et kui kandidaat väga meeldib,siis tehakse kontrakt kohe ära.Inimene kipub valima sageli ala
   millega ta on varem kokku puutunud.Olen töötanud näiteks Puu ja Köögiviljakaubastus         1986a..Esimene töökoht oli mul samuti arhiivis -Linnaarhiivis
  lugemissaali teenindajana,kus ma püsisin ametis natuke üle poole päeva.Siis ütlesin ,et mulle ikkagi
  ei meeldi,kusjuures personalitöötaja oli vormistuse juba teinud.Teabe sinna tööle minemiseks
  sain Töölerakendamise Büroost ,mis asus Tatari tänaval,kus praegu asub. vesipiibukohvik.
  Ja läksid kohale ja võetigi tööle.,hoopis teine kaadripoliitika oli tookord.Meelde on jäänud
  et lugemissaali töötajana pidin ise hoidlast toimikud välja võtma.Sõjaväkke novembris 1980
  ei võetud ja siis läksin tööle trükikoda "Punasesse Tähte " transporditöölisena-hea kodu lähedal
  minna .Sõjaväkke läksin 1981.a. aprillis ,siis oli mul see vagunite laadimine noore mehena
  hästi käpas.Ükskord laadisime sigarette "Vatra ",seal kukkus üks pakk maha.Proovisin .ära
  ja külge see hirmus tõbi jäigi.Nagu alkoholismgi on hirmus tõbi ,sa võid nädala ajaga alla käia,
  nii et hale.Aga see joomist lubavate märkide ülesseadmine Toompeale ja Kadriorgu oli hea huumor     nagu on öeldud.Kõige tipuks vaja varastati need veel ära.See selleks.Sõjaväes olid küll eestikeelsed ,ajalehed ,aga vene keele ladus oskus oleks palju kasuks tulnud ,elu oleks huvitavam olnud.
 Nii oli sõjaväes näiteks üks hollandlane Unger Omskist .Ladus keeleoskus võimaldab pärida,mis
 ja kuidas.Kuidas selle valgevene keelega on? küsisin hädises vene keeles "Maal on säilinud"  kõlas vastuseks.Kasarmus võis näha mõnda selli valgevenekeelset raamatut lugemas.Sõjaväeaja lõpuks õppisid aimama ,kõigest mis räägiti ,said aru,ise rääkida ei osanud.
Valgevene valgepunanevalge lipu autor Duzh Dushevski suri 1959. aastal Vilniuses,on huvitav fakt.
 Ma ei ole loomult väga sõbralik ega väga avatud, ise arvan nii enda kohta.Negatiivne mõtlemine on hirmud ja ärevushäire , seda tuleb ravida lausa.Kui Sa oled postiivsel lainel siis seda tuleb hoida,selles on nõid Nastjal õigus.Positiivne
mõtlemine on see,et mida sa tahad et oleks..Aga paraku nii lihtne alati kõik pole.Mõtled et pead raha hoidma,seda 50 eurost asja ja reisi lubada endale ei saa.Ostad suitsupaki või mis veel hullem teed odava õllepudeli lahti ja kurbmäng algab.Aga ma olen vist ärahellitatud nagu ütles minu kohta
Johannes Tust,vanem põlvkond.Viimane kirjutas muide artikli raamatus "Mina kommunistlik
noor " 1987. "Kaaslasi noorusmaalt ".Tust kirjutab ,et 1940.aastal oli Haapsalus kaks kohvikut
Waldmann ja Dietrich ,ühes juhtus limonaadi mürgitamisskandaal.Nii et lugege ,see on arhiivi
raamatukogus olemas.Tuleb rahulikult võtta ega siis pärast eksamil põrumist kohe lausjooma mindud
Nii et ma olen igal pool töövestlustel käinud ja kandideerinud .Viimati Lasnamäe Maksimarketis.
Tagasisidet pole tulnud.Aga kui nad saavad aru,et tegu on jõuetu õllesõbraga,ega nad siis sinuga pikka plaani pea,ütlevad kena päeva ja lubavad tagasi helistada ,aga ei tee seda.
  1988 arhiivi tulles tegelesin Hiina temaatikaga.Nii on meelde jäänud üks huvitav artikkel
Kalev Vilgats .Kas Teil madusid süüakse ?.Edasi 1990 11,juuli .Näitleja ja seltsielutegelane
Peeter Volkonski viibis hiljuti Hiinas ,täpsemalt Harbiinis.Kas Harbiinis eestlasi on?
Üks sealne naisprofessor ütles ,et praegu on Harbiinis 15-17 vene ja 2 eesti perekonda .Need on väga
vanad inimesed.Kunagi oli Harbiinis väga palju venelasi ja rohkesti eestlasi.Enamik neist sõitis
60 ndail aastail kultuurirevolutsiooni tõttu teistesse riikidesse.Minu teada ei tulnud neist NSV Liitu mitte keegi."
 Jah tööleasumisel pead olema kindlameelne ,muidu on hilja.Sain telefonikõne FruitXpressist
sorteerijana tööleasumiseks ,mõtlesin ümber.Hiljem helistasin tagasi,siis oli koht juba täidetud.
Aga samas mul poleks Loole sõiduks bussiraha olnud.See Harjumaa ots jäi tasuliseks 1.60 eurot
Seda võis tegelikult ka nõukogude ajal juhtuda et sind tööle siiski ei võetud.Aga siis öeldi
 otse ära mis ja kuidas.Omal ajal oma elukoha lähedal pakkusin ennast tööle "Polümeeri "
Tulika tänaval 1987.Aga seal öeldi et siin oli üks paks mees ,kui tema ei saanud ,siis ei saa teie
ammugi.Töötasin siis põhikohaga kadunud isa töökohas keemiakombinaadis "Orto "öövalvurina.
Sai käidud veel lühikest aega kohakaasluse alusel tööl "Kalevis ".Õhtusesse vahetusesse ei saanud nad mind panna,olin õhtusel ajal valvur.Mida öelda veel arhiivi kohta ,võib juhtuda ,et sa töötad
ligi 30 aastat inimesega koos ja ikka ei tunne ega tea teisest midagi,kui sa pole just ise uurinud.
Näiteks on siis keegi arhiivist mul kodus külas käinud .Isegi parim sõber mitte.
Edgar Pertel kes mulle arhiivi vestibüüli 1988 töölevõtmisel vastu tuli läinud 58 aastaselt
arhiivist "Leiburisse " transporditööliseks kõrgema pensioni jaoks raha teenima.Transporttöölise
palk oli 200 rubla .Tal pidi olema hea füüsiline vorm ,muidu tööle poleks võetud.Mina käisin
proovipäeval Sõpruse Rimis puu ja juurviljaosakonnas.Ei helistatud ,kuigi lubati .Helistasin ise.Tagassidena öeldi ,et ei jäädud töötempoga rahule.Aga võibolla saadi aru,et ma olin eelmisel
päeval õlut võtnud.Aga samas Viimsis Delices proovipäeval käies ma ei olnud õlut võtnud.
Jutt sama -aeglane  ja töötempoga ei oldud rahul.Olen käinud veel Nõmme Comarketis
-lubati ,et kontor võtab ühendust.Ega mul peale kaupluse midagi valida pole-eriala peale
ajaloolaseJa millist uut eriala valida .Hilja .Mõni minuga enam vähem sama vana ajaloolane on omandanud teise kõrghariduse kas siis ajakirjaniku või juristi oma.Aga meediatöökohad käivad läbi tutvuste..Eelarvamused eelarvamused kurtsin töötukassas.Sellepeale naljatas töötukassa konsultant
"Ega see kes arhiivis on töötanud peale pastapliiatsi laualt midagi tõsta jõua",mõeldakse.Tegelikult
nõukogude ajal käisid ka paljud paremad töökohad läbi tutvuste tuletas meelde selle temaatika peale üks endine kolleeg .Aga kergemat sorti lihtsamat tööd oli siis alati võtta võisid uksest mistahes ajal sisse astuda.Lõpuks tahaks rääkida Arvo Valtoni romaanist "Leidik " 2000 ja 2009.Ilmunud
kahes trükis.Tõsiseid dissidente oli tegelikult 1970ja 1980 aastail napilt ,selles võib ühel poliitikul
õigus olla.Aga seda hinnatavamad nad muidugi on.Ja veel .Nagu kirjutab Valton: "Dissidentide teket ja nende avalikustamist korraldas kavakohaselt  ka Julgeolek ise ,et oleks tööd "paljastamisel"
ja võimalust ennast jätkuvalt oluliseks kuulutada,et saaks aegajalt kedagi kinni panna ja et vangilaagrite tohutu impeerium ei tühjeneks."(lk. 54 ) Täpne .Veidi liialdatult võib öelda,et Julgeolek
oli valmis kasvõi ise Hirvepargi korraldama,et mitmetuhandelisel kgbistide armeel   "tööd " oleks.
Oma töökoha otsinguil jõudsin isegi kadunud ema töökohta praeguses trükikoda "Ilos " siis vabrik
"Keila "teati isegi seal Otsisin tööd aga kuuajaline ots ei tasu ära,pead ennast töötukassast maha
võtma.Iga väikese tööotsa pärast ei peaks töötukindlustoetusest ilma jääma.ja siis uuesti natukese aja
pärast registreerima minema.Narr.On Ülle Madisel õigus.Mõte kui ohtlik relv kirjutas kadunud vend
Delfis.Hirmumaagia ja negatiivsete mõtete jõul võib endale õnnetuse kaela tõmmata.Aga mis teha ,,
mina ei ole loomu poolest avatud meelega lõõritaja.Seda viimast nimetatakse vist positiivseks ellu
suhtumiseks.Nali.Saad ennast proovile panna ütles üks endine töökaaslane .Aga mina pole seda tahtnud.Proovile oleks võinud panna arhiivis mõnel teisel kohal.Aga Edmundile ka armu ei antud.
Tal oli peaaegu kõrgharidus.See on tavaline, et asju ei nimetata õigete nimedega ,endine arhiividirektor Indrek otsustas kõrgest sissetulekust loobuda ja selle asemel kuuseokkamahla valmistama hakata.Kui nüüd vaadata avalikku teenistuse veebi ,siis oma sissetulekute suurendamise
ärajätmisel 2018.a. aprillis 2250 euroni osakonnajuhatajatel ,teistel vähem,oleks saanud näiteks minu ja Galina koondamise ära jätta..Tahad inimest aidata otsi või aita leida talle töökoht.Minu teada on läbi erinevate tutvusringkondade ka seda praegu ajaloolaste seas tehtud.Varsti uued muljed.

Tervitades

Jüri



.

      Arhiivinalju ja elust endast .

                      Tere !  .

       Alustuseks mõned arhiivinaljad,mida kuulnud olen.Klient läheb arhiiviuksest sisse ,
      klienditeenindaja küsib temalt : "Olete autoga ! .(selleks ,et teha ära parkimisõiguse
      märgistus ).Klient : "Peab olema või ? Muidu ei teenindata ?."Või teine arhiivinali .
      Direktor tuleb pea käte vahel hoidla uksest sisse  ja ütleb : "Jälle sain
      sõimata .Tööd ei tehta .Teil on seal vist kõik endised KGB lased koos. ".Endine
      arhiivi osakonna juhataja Anvelt pistab pea raudukse (arhiivihoidlas oli ennem
      pandimaja)vahelt sisse ja ütleb mulle : "Sa oled nagu Kerberose koer seal ukse peal " 
      Kurdan talle,et toimik on kadunud."Õmmelge uus ! " kostab vastuseks.
       Olen mõelnud ,et oleksin pidanud keskarhiivi tulema 8 aastat hiljem,siis oleksin
     saanud korrapäraselt arhiivist pensionile minna.Praegune olukord jätab halva maigu
     Töövestlustel imestatakse,et miks sa arhiivist ära tulid.Ja ka Kadaka Selveris jäi
     töötamise aeg lühikeseks .Jälle küsivad pilgud.Muidugi tegin vea,et kogemata
     välja lobisesin oma palgasuuruse,tuli välja,et vanad olijad said vähemgi ja siis jälgiti
     iga su eksimust ja liigutust.Ilmselt pandi mulle kõrgem tariif sellepärast ,et algselt
     kandideerisin öiseks kaubapaigutajaks ja neil  ongi kõrgem palk.Aga siis helistas juhataja
     ja ütles,et tema teeb parema pakkumise päevasel ajal ,jättes palga endiseks.Tulin tööle
     kella seitsmeks aidates veel kartuleid jm aluselt maha tõsta ,mida öine vahetus polnud
     veel jõudnud.Üks öine töötaja ütles,et raske on öösel töötada ,magada tahaks.Kõige
     raskem uue koha otsinguil ongi see otsustamine.Hardi Volmer on kusagil öelnud ,et
     kui oled totu ja teed valesid valikuid ,siis elu läheb valesti.Mulle aga ei meeldi
    uue moodsa aja sõnakõlksud mugavustsoonist väljatoomine ja väljakutsete otsimine.
    Väljakutsed on tugevatele,nõrk ärgu rabelgu ,vaid hoidku oma kohast kinni.On ju öeldud
    et see sotsialism ,kust me tulime ,ei lasknud tugevatel piisavalt areneda.Nõrkadele oli 
    ta aga võib olla heagi.Sotsiaalsed töökohad jm. Konkurentsi tingimustes tahetakse
    palka maksta ainult 100% tublile inimesele.Mul isa ütles juba 1970.aastatel ,et üks hea
    omadus on sotsialismil küll,ta laseb ilma pingutamata ära elada.Aga kui inimene tõesti
    mingil põhjusel ei saa,siis ta võib jääda hoolimatult hammasrataste vahele.See kogu
    maailm lahti filosoofia on ju kantud samuti tugevatest.Igaüks kaldub mõtlema oma
    mõõdupuu kohaselt ja rikutuse astmelt.Aga et nõukogude ajal isegi Saaremaale ei saanud
    oli küll enam kui veider.Ma ei taha nõukogude aega kiita,aga ega kõigi jaoks pole see Belgias
    ja Türgis reisimine nii obligatoorne, piisab Eesti paikadest  Soomest ja Lätist.
        Delfi TV Kaja  Kallase ja Jüri Ratase debatt oli päris huvitav ,puudutades ka
    tugevate ja nõrkade küsimust ja kui palju erinevad nende maailmavaatelised seisukohad
    tegelikult.Mitte väga palju.Muidu on raadio poliitikasaated üldiselt igavamaks läinud.
    Kohati nii igavad nagu nõukogudeaegne "Piirist piirini ".Poliitik Pomerants ütles,et
    tema päevalehti ei loe ,ei näe sellel mõtet ,uudised saab kätte Taavi Libe Vikerraadio
    hommikuprogrammist ,mis on küll Eesti parim raadiosaade ja Aktuaalsest Kaamerast.
    Mina käin ajalehti lugemas Akadeemilises Raamatukogus .Kes neid ajalehti jõuab osta .
    Naljakas,aga tõsi.Ajakirjanduses kõlab üleskutseid vöörtööjõu laialdamasele kasutamisele
    teenindus- ja kaubandussektoris jm.Selge on,et hulgalisest välistööjõu sisseimbumisest me
    ei pääse.

   Tervitades

  Jüri






 







       

                Juhani Salokanneli romaani "Päästja " ainetel.

                Tere !

                  Lugesin estofiili Juhani Salokanneli romaani Eesti Vabadussõja ainetel "Päästja ",
                mis ilmus eesti keeles 1994 Loomingu Raamatukogus.Soome keeles oli see ilmunud 1990
                "Pelastaja ".Teine suur Eesti söber oli Vilho Helanen,kelle Eesti Vabadussöja aineline
                 romaan "Karmid tähed "ilmus  eesti keeles 1927."Päästja " on hea lisandusA.Kivika "
                "Nimed marmortahvlil " ( 1936 ) ,A.Gailiti  Isade maa  ", ( 1935 ) Kalju Rahu (Ferdinand
                Kool ) "Isamaa eest "  ja Johannes Lapi "Vabaduse eest "(1930 ) romaanide varasalvele
                2007 avaldati veel Veli Kudrese romaan Eesti
                Vabadussõjast "Luurel ja kaevikus ",mis on ka väga hea.Peale selle on olemas veel
                vabadussõjaainelisi näidendeid Evald Voitki "Valga langes "( 1936 )  ja ka Karl Laaguse
                "Leitnant Vasmer" " (1929 ).Kindlasti on mõni veel.
                   Juhani Salokanneli romaan on kirjutatud asjatundlikult,ajaloolisi detaile arvestades.
                 Kompositsioon ,arendus ja kõik on paigas.Järgnevalt mõned lõigud romaanist :
                "Kas siin soomlaste hulgas pole mitte see kuulus södur,hakkas Betty rääkima..-See
                kes polegi mees ,vaid naine.Plika ! Tulnud võltsitud paberitega ,juuksed lühikeseks pügatud
                meeste püksid jalas.Mis ta nimi oligi?.Soome nimi.Öeldi,et ainult üks täht oli vahet.
                Selle ühe tähe ta völtsiski! "( lk.33 )Tegemist on tõesti ajaloolise kujuga Aino Mälkoneniga
                ( 1900-1920 ),kes riietus meheks ,et Eesti Vabadussötta pääseda ja muutus Ainost Aimoks.
               Osales Narva vabastamisel 1919.jaanuaris ja kandis uhkusega Narva lahingu mälestus-
               medalit.Sain temast teada nüüd Eesti Raadio kultuurisaatest "Vasar " ja sellest ,et soomlased
               on teinud vahva veebigalerii  "estofiilia 100 " 100 lugu soomlastest Eesti sillal.
               Tutvustatakse sadat erinevat soomlast ja nende jälge Eesti ajaloos ja tänapäevas.Selle
                esitlus oli maikuus EÜS Soome toas Tartus/ Tartu Ekspress ,3.mai 2018.
                  Näiteks on seal veel kirjutatud Juhani Salokannelist,kes oli eesti raamatute keskel üles
                kasvanud estofiil ja eesti raamatute soome keelde tõlkija ,sealhulgas A.H.Tammsaare
               "Töde ja Õigus " V osa.J.Salokannel näiteks korraldanud asja nii,et kuulus Neljakümne Kiri
               jõudis Soome Ritva Haavikko rinnahoidjas .Tekst avaldati ajakirjas Näkopiiri.
                  Salokanneli romaanis on juttu veel soome ooperilauljast Väino Solast,kelle kohta   
                kirjutatakse eespoolnimetatud estofiilias.,et juhtus selline kentsakas lugu ,et ta rööviti
               Tallinnas Eesti abistamiskomitee kontserdil Hans Kalmu nõudmisel,et ta esineks ka Valgas
                "Säde" saalis ja vaigistaks vabadussõdalaste kultuurinälga."Puhusin klaasile peale,
              jõin ,tee oli jõudnud jahtuda ilma minu jahutamisetagi, me meenutasime Väino Sola
              kontserti.Hennu arvates oli see parim,mida sõjakuude jooksul siin oli kuuldud või nähtud
              kohe kargas Henn uuesti püsti ja ümises .tra -ra-ram,laulis salmi ,istus tagasi voodiservale.
              Et soome kunstnik oli nõustunud tegema ni pika reisi siia Valka oma Tallinnas oleku ajast
              et ta oli jätnud nii tagasihoidliku ja mehise mulje..kas johtus see mundrist ,mille ta oli
              meie rügemendi auks selga pannudvõi oli ta samasugune ka peoülikonnas,oma lava
              kostüümide säras...Kas inimene saab olla ühekorraga kunstnik ja sõdur ?." ( lk.93 ).
              Romaani tegelased teenivad "Põhja Poegade rügemendis " ,kes vallutas Valga ja tungis veel
              Marienburgi peale.
              "Juutide kohta küsis Henn  veel,kas neid on Soomes palju ja imestas siis ,kui ma
             arvasin ,et ei ole: kuidas olid siis soome sõdurid siin Valgas osanud neid niimoodi kohe
             ahistama hakata." (lk.58.)"Ainult et need eestlased olid täiesti ilma kogemusteaja missugust
             varustust pildusid nad üksteisele loomavaguni ustest.: skautide telgivaiasid ja kohvreid ja
             koolikotte." ( lk.24) .Veel üks huvitav ajalooline detail: Pagan võtaks ,juba räägitakse vene
             keelt ,kui rong pole veel lahkunudki.!Olin ju minagi käinud tänavasilte ja poesilte maha
             rebimas,see oli olnud talvel,lund oli varisenud näole ,sest meil tuli ülespidi vahtida.Me
            olime Kartioga patrullis käinud  ja viinud kinnipeetuid peavahti,keda oli üles võetud
             võetud vene keele rääkimise pärast olime kogu kambaga tublisti katsunud seda tibla
              keelt siit Valga linnast välja kitkuda." (lk.121 ).Vastab tõsioludele.
              1919 a. aprillis saadeti "Põhja Poegade "rügement tagasi kodumaale.Arutleti,et kuhu
            Helsingisse saabudes kõigepealt minnakse."Aga Helsingis teeme alles tõelise peo!
            katkestas Kartio.Mõlemad hakkasid rääkima Helsingisse saabumisest ,ja nad olid
            ühel meelel selles ,et Kappeli oleks esimene koht ,rannast pole sinna rohkem kui möni
            samm,siis võiks minna Kämpisse ,siis "Künigisse " või äkki peaks suunduma Brondini
            juurde või kuidas oleks "Kaisaniemi" või "Suusis " .(lk.111)
              Lõpuks huvitav arutlused romaani lõpust."Ma ütlen lausa otse välja ,et õige ropu
           koristamise jätsid need soome ohvitserid sinna maha .Hotellis olid uksed maha lõhutud
           lagi puruks lastud,peeglid ,küll see oli... Ja kasiino ..Klaver oli kirvega pekstud,mis ma räägin
            maatasa ! Sodiks lastud ! Need teie ohvitserid olid purjus peaga toonud kuulipilduja
            meie hotelli sisse ja tulistanud sellega meie hotellis.!Sihukesed olid need meie ohvitserid "!
            Ma ei räägi nüüd sellest ,mida muud nad kõike tegid ,et seda viina sai ostetud ,ja äritsemisest
            ma ei räägigi ,see oli meie riigi varandus ,nõndamoodi ,aga et et nagu sead ,no lausa sead!
            Selle koristamine ..Muidu head sõbrad ,seda ma tahan küll öelda,et enamasti täitsa korralikud
           mehed ,aga kohe kui viina said  siis...See oli meile alles üllatus ..! (lk.146 ).See toimunud
           Valgas  "Peterburi " hotellis.Tuli tõepoolest soomlastegi puhul ,kellele me oleme suure tänu
           võlgu oma riigi sünni eest, pahelisi ilminguidki nagu purjujoomisi lahingute vaheaegadel
           märatsemisi, väärtasjade "soomuse tegemistki "Sa oled nüüd lihtsalt viisakas! ütles Henn
           selle peale.Ise oled hea näide selle kohta ,kuidas tuleb käituda Jäme,harimatu ,kes teab ,mis
          tsaariarmee starinka hakkab siin haavama sinu ülemuste au ,aga sina hoiad ennast vaos !
          kohta ,kuidas tuleb käituda.Jäme ,harimatu ,kes teab mis tsaariarmee starinka hakkab siin
          Soomlased on kultuurne rahvas.!Teie olete ka väära ikke all kannatanud,aga te olete jõudnud,
          meist kiiremini luua oma riigiaparaadi ja juurutanud tsivilisatsiooni !See paistab kohe välja ,
           see peabki igas käitumise varjundis ,igas liigutuses kohe välja paistma.! (lk.147 ).Peterburi
           ründamise plaanist ei tulnud midagi välja.Kokkuvõtteks on Juhani Salokanneli romaan tubli
           täiendus nn. vabadussõja romaanide varasalve.


          Seniks tervisi !


         Jüri
   
       
       
         .
     
   
       
     
       


       

       
       

         



           
           
  




    " 

          Kahe põnevusromaani sugemetega romaani ainetel .

          Tere !

         Lugesin aasta tagasi kirjanik Aino Thoeni (1913-2010 Kanada ) romaani "Igaviku veskid "
         (Lund 1952 ) ,kus ajajärgule iseloomulikud detailid põimuvad seiklusromaani elementidega.
         Käsitletakse saksa aega 1943-1944.Aino Thoen oli Uno Andrussoni,(1916-2003 ) kes
         kirjutas mälestused "Poliitilises politseis ja rahvuslikus vastupanuliikumises ( Tallinn 2006)
         õde.U.Andrusson ise, töötades Eesti Julgeolekupolitseis sai oma hoiatustega nii mõnegi
         rahvuslase sissekukkumisest päästa.Viimatinimetatud mälestusteraamat on paras põnevik,
         käsitledes Soome põgenemisi saksa ajal,põgenike Soome ülevedaja Johannes Nikkari ,kes oli
         sisse kukkunud ,vabaks päästmist vanglast Saksa SD-st pihta pandud blankettide abil,millel
         oli kõik peaaegu ehtsalt järele tehtud,ainult Nikkari toimiku number oli vale.Ja muidugi
         kirjutatakse eesti rahvuslaste arreteerimisest 20.aprillil 1944,salapärasest nõukogudeaegsest
         "verisest prokurörist " Rabissonist ,kes olnud hiljem Eesti Julgeolekupolitsei teenistuses jm.
         Samadel teemadel kirjutab ka Aino Thoen ,läbiva joonena nõukogude represiivorganeis
         töötanud salapärane prokurör Rabisson.Selles isikus võib ära tunda Eesti Julgeolekupolitsei
          B IV osakonna ( poliitilised süüteod ) juhatajat  1943-1944 Ervin Richard Adoph Viksi
         (1897-1983 Austraalia ) .1943 a. oli Eesti Julgeolekupolitseisse tulnud Herne tänavalt kaebus
         ,et  Teie majas Kaarli puiesteel töötab "verine prokurör " Rabisson.Alustati uurimist ,mis aga
         sumbus,sest E.Viks tegi sakslastele nüüd head tööd.Romaanis on Viksi kujutatud Elmar
         Raudvee nime all,kes laseb kõrvaldada ,hukata igaühe,,kes jõuab tema saladuse jälile.Või
         siis on jõudmas.Selle laseb ta igaks juhuks Julgeolekupolitseist rindele saata.Huvitav on,et
         Ervin Viks on esinenud  varasemates dokumentides ka Ervin Robinsoni nime all ,kui ta
         Kaitsepolitsei Võru ja Narva jaoskonnas töötas.(ERA.927.1.673).Väljavõte dokumendist:
        "Ühtlasi teatan,et Robinsoni nimeline isik on nüüdne Viks,sest Petseri olude tõttu oli nimede
         muudatus ".1940.a. juulini töötas Ervin Viks Kuressaare Poliitilise Politsei juhatajana.Päris
         represserimata ta nõukogude punasel aastal ei jäänud,sest  1.veebruaril 1941 on ta võetud
         vahi alla nagu selgub Balti Sõjaväeringkonna Söjaväe Prokuratuuri toimikust ( R-2276.1
         876 ).Nimekuju toimiku kaanel Ervin (Robinson) Viks .Kuidas ta NKVD-st vabaks sai,ei tea.
         Võibolla hakkas NKVD agendiks või siis selleks sõjaväeprokurör Rabissoniks.Mingi põhjus
         pidi olema.Rabisson või Robinson-palju vahet ei ole.Inimsusevastaste kuritegudes süüdistatud
        Vassili Riis väitis 1996.aastal ajalehe "Eesti Aeg "lisas,et Ervin Viks pakkus ennast tööle
        Saaremaa NKVD-sse ,ent nad ei võtnud teda vastu.Vassili Riis töötas 1940-1941 Saaremaa
        NKVD juhtiva jõuna.Pedro Krusteni romaanis "Ihaldatud silmapilk " (1950) on fookuses
        saksa ajal Soome põgenejad ja neid sissekukkujaid selle eest töö-ja kasvatuslaagrisse saatnud
        Eesti Julgeolekupolitsei osakonna ülema Roost-Rosse tagaajamine.Romaani peategelane
        Kalju Raik saabki selle meheSaksamaal põgenikelaagris kätte,kes elab sakslastelt äravõetud
        majas.Ja võtab rinnust kinni.Peategelane oli Soome põgenemisega sisse kukkunud ja nüüd ootas
        teda laagrisse saatmine."Olge inimene ja laske mind vabaks .See oleneb kõik teist.Ma ei ole ju
        midagi teinud.(lk.47)"Mere taha põgenemine on vastik haigus.Roogin selle armutult rahvus-
        kehast välja.(lk.50)Roost-Rosse  ei lase kiiruga majadest väljaaetud sakslasel võtta mahajäänud
        veinigi:"Ma kaitsesin seadust ! "Mis sest seadusest. Inimest peaks kaitsema " vastab ta naine
       Juulia(lk.208).Roost-Rosse kujus võib ära tunda Eesti Julgeolekupolitsei juhatajat Edmund
        Freibach Vabaoja ,kes tegeles illegaalsel teel Soome põgenejate ,NSV Liidust tulnud lange-
        varjurite ja ka eesti rahvuslaste jälitamisega 1943.aastast.Neid saatsid Viks ja Vabaoja Stuthofi
       koonduslaagrisse.Veel üks huvitav seik ."Mõte,et ta ei lähe kodumaale tagasi ka siis ,kui see on
       vaba ,ei olnud talle vööras.Ta kartis ,et seal võidakse ta üle kohut mõista ." (lk.213).
       Kui Eesti oleks iseseisvuse 1944 taastanud ,oleks võidud E.Viks ja E.Vabaoja Eesti kohtu alla
       anda kui juriidika vähegi lubanuks.Norras karistatud kaasajooksikuid koduperenaisi
       selle eest veel 1970.aastatel ,olen kusagilt lugenud.
   
         Soome põgenejate kohta on Eesti Julgeolekupolitsei dokumentides küllaga märkmeid.
       Süüdistatud Soome põgenemise kavatsuses,Soome põgenike abistamises,Soome põgenemisele
       kaasaaitamises,Soome põgeneda tahtmises.(R-64.48,R-64.1.211,R-64.1.173.)Näiteks 2.aprillil
      1944 jäid põgenemise katsel vahele Sõnajalad (R-64.1.173 ).U.Andrussoni raamatu järgi oli
      1943a.. lõpuks Soome põgenenud 3600 inimest ,nende baasil oli kavas luua uue sõjaväe tuumik,
      mis ka teostati.Ei ole leidnud kahjuks andmeid kui palju Soome ebaõnnestunult põgenejaid
      1943-1944 vangis istus.Dokumentidest selgub,et korraks on vahialuste kategoorias olnud ka
      kirjanik Albert Kivikas süüdistatuna Soome põgenejate aitamises.Vabastatud 15.septembril 1943
      (R-64.1.211.73).Saksa ajal "Eesti Sõna " toimetajana töötanud Albert Kivikas okupatsiooni-
      võimudele üldiselt ei meeldinud.Pandi pahaks,et ta võttis "Eesti Sõna " toimetusesse tööle
       1941.aastal eksekuteeritud Arved Härmaste naise Leili Härmaste(1912-1983 ) ja oli teinud
      kunagi kaastööd ajakirjale "Murrang " koos Semperi,Kärneri ja Varesega.Nuhiti ,kes olid kunagi
     saksavaenulikult kirjutanud(R-64.1.200,R-2276.1.7330).Saksa natsimeelsed olid need Viks ja
     Vabaoja.Viimane oli tegelikult vist pooleestlane ,poolsakslane (ERR.Maailmapilt.Enn Sarv.)
      ja Geni andmed.Vabaojal oli tütar Gertrud ,kes oli ka natuke aega Julgeolekupolitseis töötanud
     ja suri 2015.aastal Austraalias.Edmund Vabaoja surmaaega ja kohta pole Genis märgitud.
      Albert Kivikas astunud välja ühes teiste kirjanikega ka arreteeritud kirjaniku Johannes Ruveni
      kaitseks,et viimase surmaotsus ära muudetaks.Kivikas helistanud toonasele Eesti Julgeoleku-
     politsei ülemale Ain Ervin Merele ,kes olevat vastanud: "Mis sa ilmaaegu kaitsed seda
     kommunistist kaabakat,tule parem õhtul malet mängima.Aga sellega ,kuidas ta nüüd oligi,
     Ruveniga ,tegime talle lõpu."(A.Saar.Mõrvarid maskita.Tallinn 1961,lk.63).A.Kivikas pidi
     lahkuma "Eesti Sõna " toimetusest .Tema nimi ei figureeri "Eesti Sõna " tagaküljel alates
     11.detsembrist 1943.Kasutades ära ,et 1944 aprillis oli ilmumas soome keeles tema "Nimed
     marmortahvlil " sõitis ta legaalsel teel Helsingisse ja tagasi ei tulnudki.Tuttav raamatukaupluse
    direktor muretses talle seal korteri.(Oskar Kruus.Nimed marmortahvlil II .Tallinn 2000.Oskar
    Kruusi järelsõna.).Hoopis paremas hinnas oli Julgeolekupolitsei võimude silmis kirjanik
    Karl August Hindrey ."On tuntud Tartus põlise elanikuna ja saksa orientatsiooni pooldajana.
    Hindrey on õppinud Saksammal maalikunsti ja valdab väga hästi saksa keelt.Üldtuntud on asjaolu
    kui Hindrey mõnel koosviibimisel tujju satub,siis ei tunnista ta ühtegi teist keelt peale saksa
   keele ."( R-64.1.200 )Niipalju siis saksaaegsetest seikadest ,,mida olen lugenud.


   Seniks tervisi !

   Jüri

              Tere  !

     Võtsin nüüd lugemiseks käsile Ott Rauna memuaarid "Tuba nr. 8 " ( 2016 ) aastatest 1965-1985.
    Ott Raun on tuntud kui luuletaja ,prosaist,kriitik ja ajakirja "Looming "publitstikaosakonna
    toimetaja 1975-1998.1998.aastast ajakirja "Tuna " peatoimetaja.On ühe minugi artikli
    avaldanud "Tuna " esimeses numbris.Olnud veel tegev "Nõukogude Õpetajas ".
      Memuaare olen lugenud väga vähe,olgugi et neid ilmub nagu käisest.Korda läks ilmselt see,et
   ta kirjeldab perioodi,mis pakub huvi.Samuti see ,et ta on niiöelda endine töökaaslane,ikkagi
   ühes asutuses töötanud.Endistest töökaaslastest on veel oma muljeraamatuid avaldanud
   Toivo Ronk ja Arno Pavel.Neid ma veel lugenud ei ole,aga küllap hiljem.Näib,et kel vähegi
   kirjutamissoont on ,oma seiklused raamatuks vormivad.
      Tasub lugemist küll,raamatus on küllaga värvikaid seiku antud perioodist.Kasvõi see naljakas
    ütlemine ENSV aegse kultuuriministri Johannes Loti kohta,et lollust määdetakse lottides."
   "Loomingus " oli palk  siis 1975 140 rubla,see võis isegi alla ENSV keskmist jääda,aga nagu autor
    ise nendib,ei olnud raha tema jaoks elus see kõige tähtsam.Kirjeldab oma reise Usbekistanis,
    Moskvas,Jugoslaavias ,Saksa DV.s, Indias.Ott .Raun oli ennast kirja pannud Prantsusmaale,ega ta
    lootnudki,et taotlus rahuldatakse.Pakuti hoopis sõitu Kreekasse või Indiasse.Valis India.
    Sõit Indiasse neljateistkümneks päevaks  maksnud 180 rublase kuupalga juures  750 rubla ,mis ei
    olnud odav  lõbu .Sellega seoses tuleb meelde,et kunagine töökaaslane Ahto Kennik ütles mulle
     jutuajamises 1990.aastatel,et tema on 1970.aastate keskel Prantsusmaal käinud.Üritasin nalja teha
     et kuidas see oli võimalik,kas olid KGB ga erilised head suhted?.Ta oleks vihast peaaegu kallale
     tulnud.Ilmselt jättis mu suhtlemisoskus soovida.Teeb juttu sellest,et tänu omaaegsele haridus-
    ministrile Ferdinand Eisenile säilis meil eestikeelse  keskkooli 11..klassi süsteem.Vene koolides
    oli see 10 klassi ja ka Lätis. 1967.aastal näiteks  ei olnudki elu mõnes mõttes nii hull kui eelnenud
    ja järgnenud kümnenditel.Kõige igapäevasemad toiduained ja tarbekaubad olid lettidel pidevalt
    müügil.Tolleaegne propaganda Valter Klausoni sulest väitnud,et elatustase võrreldes Soomega
    olevat viimasele suisa väga lähedal.O.Raun kirjutab veel huvitavalt sellest ,kuidas ta Tartus
    tolle aja lukshotellis "Park " viibis koos krimikirjanik Vambola Rähni ja Lennart Merega .Rähn
    lootnud ,et Lennart Meri ta Kirjanike Liitu aitab.Rähn oli olnud Saksa sõjaväes.Aga lugesin
    Wikipeediast ,et Raungi olnud Kirjanike Liidus alates 1992.aastast.Eks see Raungi kõla
    saksapäraselt,nagu on tal vist seda segiajamist ette tulnud.Mõneti üllatuslik oli teada saada,et
   polüglott Aleksander Kurtna olnud kunagi töökaaslase  Elle Allkivi abikaasa.
     O.Rauna esimesed luuletused ilmusid "Loomingu " 1967.a. detsembrinumbris."Vannitoa
    laulud" ja " Tulla tagasi "Kõige tuntum tema luuletuskogu on " Hobusel on täna sünnipäev"(1973).
    Ma ise luulesõber ei ole.Eks ta üks sõnademäng ole.Kirjutades Jaan Kapliski sõnadega
    Ott Rauna luule kohta : " Rauni luule asubki kuskil taditsioonilise luule ja tavalise lõõpjutu
   vahepeal,osutades sellele,et üks luule ürgallikaid on ikka sõnademäng,vaimukas ütlemine tänaval,
   kõrtsis,seltskonnas ,turul."Raun kirjutab veel omaaegsest "Loomingu " peatoimetajast Paul
   Kuusbergist,kes 1972 ENSV rahvakirjanikuks sai.Viimase loomingu  kohta on kusagil kirjutatud ,et
   kummatigi on tunne,et tema raamatud ei kao päriselt eesti kirjandusest,olles  oma ajastu
   peegeldusena nagu mingi soomaastiku virvendus.Mõnda tema novelli või romaani võis muu
   lugemisväärse puudumisel isegi lugeda.Näiteks "Vihmapiisku " .See oli vist isegi keskkooli
   kohustusliku kirjanduse nimekirjas.Ja saada teada katsest Eesti iseseisvus 1944.aastal taastada.
   Raun kirjutab : " Kuna ta töökoht oli Harju 1 Loomingu " toimetuses ja kodu oli tollal samuti
   Harju 1 ,siis selleks,et mitte ühest trepikojast kohe teise astuda ,tegi ta enne oma korterisse jõudmist
   ringi ümber pargi.".Veel kirjutab O.Raun veel Gustav Naanist ja paljudest teistest huvitavatest
   oma aja tegelastest .40 kirjale allakirjutamise dilemmast pääsenud ,ei tea, kuidas muidu oleks
   käitunud.Hirm kordusõppuste ja Poola saatmise ees.Ja palju muud huvitavat.Loodetavastti
   tuleb tema järgmine mälestuste raamat sama huvitav kui eelminegi.

   Seniks kõike head !

   Jüri
 
 
   - ,

            Tere !


   Sel aastal ei olegi romaane lugenud.Nüüd suutsin ühe 400 leheküljelise romaani läbi lugeda.
  See oli Aira Kaalu (1911 - 1988)romaan "Teelahkmel " (1956 ).Romaani sündmustik kulgeb
  aastatel 1931  kuni  1934 nagu loeme autori järelsõnast.Eesti kirjarahva leksikonis (1995)
  kirjutatakse,et romaanis kujutatakse üliõpilasnoorsoo ja intelligentsi ideelisi otsinguid 1930.aastate
  algupoolel.Seda muidugi oma aja ideoloogiliste mustrite kohaselt.Kõigest ei saanud siis vabalt
  kirjutada .Aga ikkagi oli seda huvitav lugeda .Üks huvitavamaid nõukogude aja toodangust,
  mis käsitleb elu Eesti Vabariigis 1930.aastatel. Romaanist on katke ka veebiprojektis Tartu
  ilukirjanduses ,millist projekti veab Tartu Linnaraamatukogu,et aidata kaasa Tartu
  Tartu populariseerimisele.Tartu höng,kohvikud,aguliarhitektuur,hakid...
    Aira Kaal oli üks neist ,kes kirjutas alla 40 kirjale 1980.Kirjutanud 1939 veel ühe romaani
 "Mamma ja mina ".Järgnevalt üks huvitav katke romaanist  : " See ebamugav olukord muutus
  aga hirmutundeks kui peremees ,selle asemel,et külalistele oma sugulasi tutvustada lausus:
  "Me võime endi keskel täna tervitada soome fasistliku partei ohvitsere.Härrad lapualased
  instrueerivad teid selles,kuidas valitsust kukutada." pöördus Liht nüüd teiste poole."Ma palun
  kõiki asjalikult ,ilma ülearuste sõnadeta.! Soomlased hakkasid rääkima üsna soravas eesti keeles.
  Noor tenor ütles :" Mitme partei valitsus on väikese Eesti riigi viinud viletsasse olukorda.
  Sinimustvalge seda lehmakauplemist  Toompeal ei lõpeta.Tuleb luua fasistlik partei, kes võimu
  üle võtab." Ilma tseremoniaalsuseta väljendusid valitsuse ja sinimustvalge lipu arvel ka
  kõik kokkutulnud eestlased."Roheline lipp kollase ristikheina lehega " tehti ettepanek ."See on
  põllumeeste lipp ,kuid saagu ka meie lipuks !Selle lipu all ja  Laidoneri pildiga eesotsas
  marsime pealinna...Soomlane ,hääle järgi otsustades, teine vanem mees ,segas end vahele."Peame
 endile jätma ka taganemistee,.Ja sellepärast kaalume,kellele oma lootused rajada,kas Laidonerile
  või Pätsule."Kalduti Pätsu poole."Vapsid teatavasti mängisid mõni aeg Laidoneri kandidatuuriga ,et
saada ta ta oma sõiduvette.Laidoner aga hakkas Pätsuga kokku mängima ja koos viisid nad läbi ka
 1934.a.12 märtsi riigipöörde.Ajaloolased on kirjutanud,et 1934.a.12.märtsi riigipöördest polegi nagu
 õieti uusimaid uurimusi.500 vabadussõjalase ringis pandi pokri ,kuid vabastati enamikus natuke hiljem.Vapside presidendikandidaat A.Larkat ei arreteeritud.Vapside lipp oli piraatlikult mustvalge
üldse pole rõõmsaid toone,on märgitud ka romaanis.Nagu nende poliitikagi mustvalge...Jah ,mõned
detailid on romaanis huvitavad nagu näiteks see,et vapside toetajad ärimehed saadeti asumisele Kihnu
saarele,mis ka tegelikult aset leidis.Romaanis :"Teised ninamehed ,nende hulgas Kubjas noorem ja
Mikston olid välja saadetud Kihnu saarele.Seal veetsid nad mõnusasti aega ja tundsid end kangelastena."(lk.339).Veel mõned kirjeldused romaanist : "Oli august ,parim puhkusekuu..Ajalehtedes propageeriti matkamist saksa "wandervogelite " eeskujul.Mitu tuhat
niisugust hitlerjunget oli sel suvel juba skautidena Baltikumi tulnud.Golfipükstes,liblika-
püüdmise võrgud kaasas ja seljakotid seljas ,marssisid nad mööda maid ja metsi.Kaitseliit abistas
neid paremate laagrikohtade leidmisel ja varustuse hankimisel.See kõik näis loomuliku suvise
ajaviitena.Nõnda olid saksa "rändlinnud " alati rännanud.Nii soovitati ka eesti poistel ja tüdrukutel
vaba aega veeta." Jah käis küll hitlerjugend Eestis nagu võib lugeda eesti ajakirjanduse analüütilisest
bibliograafiast leitavatest artiklitest.Romaanis on isegi riigivanem Konstantin Päts tegelaskujuna
sisse võetud."Nüüd hakkas ka Päts naerma ja pühkis taskurätiga üle näo."Tean,tean" ütles ta .Aga  teil   seal  ülikoolis on võrukaelad koos...Viiruk oli Voronezis ,eks..."(lk.198).Härra Päts oli kaasa
kistud.See ületas tema ootused.Kui professor lõpetas tõusis poliitikamees krapsakalt püsti ja hüüdis:
"Valitsev. rass..tatarlased..uued väljavaated soomeugrilastele! Ja niisugused pärlid vedelevad meil
poris !Kõndinud käed seljal,paar korda üle toa ütles ta : "Te saate oma kateedri.Võib olla,et peate ootama aasta ehk isegi kaks ,kuid siis on ta teil käes !."(lk.200).Jutt on eugeenikast ,mida sõdadevahelisel perioodil Eestis harrastati..K.Päts suri 1956.aastal.Romaanis kirjutatakse,et vapside liikumist toetasid rahaliselt kõige suuremad kohalikud kapitalistid ja
kindlasti ka Hitleri agendid ..Selle varjamiseks tehti kõlavat saksavastast kampaaniat.Avaldati survet
saksapäraste perekonnanimede muutmiseks ja juuriti keelest välja germanisme.Ka religioon vöeti appi( lk.204.)
Üks ajalooline tegelane on veel romaanis sees poliitilise politsei komissar Tartus Ervin Viks,keda
on kujutatud hirmsa sadisti ja piinajana ülekuulatavate kallal.Üks huvitav lõik veel."Laarits ei vastanud.Ta rääkis iseendast."See on minu unistus."kordas ta."sellest hoolimata ,et mind võibolla
nõukogude võimu poolt otsekohe maha lastakse..Kuid isegi see ei muuda asja.Nõukogude Eesti
jääb ikkagi minu unistuseks.""Mul on süütegu... ütles ta.."Ma teenisin valge Eesti sõjaväes.Ma olin
seitsmeteistkümneaastase koolipoisina äge kommunismivastane.Nüüd olen valmis vastutama kõige eest.,mis tol korral tegin....lk.)330).Nii et romaan "Teelahkmel " pakkus omal ajal lugemiseks huvitavat lektüüri,trükitud 12000lises tiaazis,mis ei olnud oma aja kohta eriti suur.Vapsidest
tahaks veel edaspidigi kirjutada.


Seniks terviseid.!

Jüri

 Tere !

Nüüd siis tunnen omal nahal,mida töötus tähendab ja tunne ,et sind tööle ei võetud.Väga
s....nagu ütles kunagi üks naabrimees .,kes oli kunagi kusagil  üleliidulises tehases töötanud ja eesti keelt oskas vähe.Muust rahvusest inimesele võib probleemiks olla töölesaamisel eesti keele oskus,
mõnele jälle see,et ta on liiga saamatu ja ühekülgne.Kui saadki tööle ,siis juhendada ei viitsita ,kuigi
mõnel ülemusel aega oleks.Tuleb meelde ,et mu kadunud vennal oli ühes Nõmme firmas sama asi.
Midagi arvutist näidata ei viitsitud ,pandi niiöelda kohe tegema.Ja siis vallandati kuu aja möödudes
katseaja ebarahuldavate tulemuste pärast.
  Kuido Merits on oma artiklis hästi kirjutanud - Õigus tööle ,kas igaühele või loevad siingi vaid
tutvused  /Õhtuleht ,4.mai 2013/ Eestis ollakse avaliku sektori vähendamise poolt ,see on igati
õige ja õilis . Poole  sõnagagi pole juttu sellest ,mis nende vabanenud riigisektori inimestega edaspidi peale hakata.Nad tahaks veel elada ,end rakendada ja ühiskonnale kasu tuua.Aga igaks uueks tööks
on vaja spetsiifilisi oskusi.Kust on kontoriinimesel sellist kogemust võtta ?.Eesti taasise
seisvumise järel ilmusid artiklid ,et kuidas uutes oludes tööle hakata .Kirjutati ,et üheks riskirühmaks
keda ähvardab kapitalismi tingimustes töötuksjäämine alatiseks ,on need inimesed ,kes on saanud
pikki aastaid palka ainult n.ö.töölkäimise eest.Neile tuleks määrata sotsiaalabi.Nad ei ole konkurentsivõimelised.
  Praegu poliitika nii huvitav ei ole ,kui paar aastat tagasi presidendivalimiste aegu.Kõik nagu
keskenduks erakondade võimumängudele erinevate liidrikandidaatidega.Hea on muidugi
kuulda,et hoolduskindlustusest on hakatud rääkima.Tasuta transport mõnedes maakondades tundub
imelik,kust see raha leitakse ? Seevastu paar aastat tagasi presidendivalimiste kampaania
oli põnev.Presidendikandidaat Mart Helme ütles ,et meil on küllaltki palju saamatuid inimesi,me aga nagu ei märka neid.Saatejuht M.Reikop küsis ühelt kandidaadilt ,et kas oli nõukogude ajas  ka midagi head.Juuakse palju ,mis on muide tösi .No mis seal head oli ,joodi otse tööajal ,mis praegu on võimatu,kostis vastuseks.Isiklikult arvan ,et see,et alkohol ei olnud nõukogude ajal nii kättesaadav
oli pigem pluss kui miinus.Seega nõukogude aja hea külg.On öeldud ,et vabakski saime tänu
Gorbatsovi karskuspoliitikale.Kui 1985 oleks alkohol olnud nii kättesaadav nii laias valikus kui
praegu ,siis oleks me tõenäoliselt oma võimalused maha maganud.Huvitavalt esines veel J.Tätte
,kes ütles et probleemiks on see,et inimesed vaatavad liiga palju televiisorit.Nii on meelde jäänud.
Alkoholipoliitikast rääkides on huvitav,et Läti keelab sügisest õllemüügi kaheliitristes plastpudelites.
Osalesin hiljuti ühes vestlusringis ,kus räägiti,et siin me istume ja räägime ,aga 1991 seal ida pool
suures enamuses ei usutud,et te riigina püsima jääte ja hakkama  saate.
 Kuna olen riiklikus keskarhiivis töötanud ja teinud arhivaari kutseeksami ,siis käisin huvi pärast
Rahandusministeeriumis asutuse arhiiviga tutvumas.Kuigi olen teinud arhivaari kutseksami,siis
ikkagi võib arhiivi korrastamine ilma juhendajata raskeks minna,kui praktiliselt pole seda tööd varem
teinud.Ühtki meesarhivaari ka nimekirjadest silma ei torka.Senine töö arhiivis meenutas pigem
kergemat sorti laotööd.Kadunud ema ikka armastas rääkida,et oleks teil arhiivis rohkem mehi.
Muidu puha naistevägi.Niipalju siis uudiseid selleks korraks.Varsti juba uued uudised ja muljed
meenutused.

Seniks head päeva !

Jüri