Tiina Tamman "Pärandus " ja muid mõtteid.

  

                                      Tere !

        Detsember kulgeb rõõmsalt ,töökohas Harju Tarbijate Ühistus maksti isegi preemiat,
       väike summa ,aga ikkagi ilus zest.Arhiivis minu mäletamist mööda maksti viimati 2008.
       Novembris oli kunagise  klassivenna ja sugulase matus.

        Hanno Vares juhtis kunagi Facebookis tähelepanu Arhiivinduse käsiraamatule (1936 )          

        kus olevat öeldud ,et arhiivis töötamine mõjub psüühikale, muutes neid eraklikeks 

        originaalideks.Kui nii on öeldud otse käsiraamatus,ju see siis midagi näitab.Pole

       päris naljaraamat.Aga sobiv lektüür enne aastavahetust võiks olla Tiina Tammani

       "Pärandus "( 2018 ),mille tegevus toimub Türil ;Tallinnas ja Londonis.Rahustav lugemine,aga mitte

       igav.Enamik lääne ajaviitekirjandusest tundub igavana. "Päranduses "  jätab kirjanik   
       lõpuks lugejale mõelda,mis sellest salapärasest naisest Maretist sai. Peategelane 

       Madis Uljas proovib teatritegemist "Estonias " Tallinnas ja "Tsirkusprintsessi "lavastamist isegi Türil ,kus 

       põhitööks saab politseitöö,kuni Inglismaal hakkab tegutsema tislerina mis tundub see õigem.

      Valgast Tallinna sõites möödub mõni buss Türilt ,mis mõjus eemalt vaadates linna

      vaatama kutsuvalt.Selgub,et Türil vohas omal ajal vilgas kultuurielu ,raamatunädala raames
      tuleb raamatukokku lugejatega kohtuma kirjanik Pedro Krusten.(lk.88 )Türi kesklinn sai
      sõjas 1941 rängalt kannatada ,puumajad Viljandi tänava ääres olid kas varemetes või
     maha põlenud ."Kivimajad said vähem viga ,näiteks saunamaja jäi päris terveks ja nii oli
     Türi rahval võimalus ka sakslaste okupatsiooni ajal  end nädalalõppudel ennast saastast
     puhtaks pesta ." kirjutab Tiina Tamman (lk.212)  .Türil hävis ka raadiojaam, paberivabrik ja  piimapulbritehas.(lk.211)Omal ajal pärast vabadusssõjalaste organisatsiooni keelustamist 1934 restoranis vapse kiita oli ohtlik ,võisid
     karistada saada ,rääkimata lugupidamatuse avaldamisest Vabariigi Valitsuse  vastu ja              kodanlaste kirumisest ja seltskondliku ärevuse tekitamisest ,igal pool olid silmad ja kõrvad.
   Seda teemat puudutab ka T.Tamman,kus meenusid ajalehest  loetud  pisilood kodanikest ,keda oli
   karistatud vägeva rahatrahviga või pandud lausa "pokri lobisemise eest "."Kirjutati suulistest avaldustest ,mis olla diskrediteerinud  töölisliikumist ,tekitanud seltskondlikku ärevust ,riivanud avalikku julgeolekut ja võivat isegi rikkuda riigi välispoliitilisi suhteid ".(lk.183.)Endale jäi ka ilma
   üks omaaegne väljend ajalehest "Sakala Pühapäev " Sakala kaasanne ,10.veebruar 1936._
  Karistusi vapside sabassörkijatele,kes olid avaldanud lugupidamatust maksva riigikorra vastu ja
 levitanud ärevust tekitavaid kuulujutte,karistati rahatrahviga või 20 või 60 päevase arestiga.
 Rida vapside finantseerijaid hellitasid lootust ,et nad võivad asuda Riiga ,saunaomanik Voinov
 tavatses sõita Soome,suurärimees Tofer koguni Prantsusmaale ,,nende palve otsustati aga
 eitavalt ja nii tuleb meestel ikkagi leppida Kihnu saarega."Sakala",10.veebruar 1936.


    

  Häid jõule ja saabuvat aastavahetust !

Jüri

Rakvere -Tartu ja muid mõtteid

                    Tere !

  Käisin vahepeal ära Haljalas kalmistul ,süda hakkas valutama,polnud viis aastat vanaema vanaisa   haual käinud.Seal polegi õieti enam kedagi kes käiks.Kõrvaloleval platsil vanaonu  haual olid   ilmselt  Tapa omad käinud ,lilled olid pandud.Üks Tapal elanud sugulane kirjutas Õpetajate Lehes ,et   täisväärtusliku elu elamiseks ei pea tingimata ülikooli läbi tegema.Miks nad seal elasid `?
Nüüd pole enam kelleltki küsida.Samuti käisin ära Rakveres.Rakveres ikka on mida vaadata ja kuhu sisse astuda,Tapal kindlasti tunduvalt vähem.Üks.töökaaslane käis koguni kunagi Tapalt Tallinnasse arhiivi tööle.Meelde tuli ka see vanaisa Trahteri talu maade ja metsade tagasisaamise ja müümise lugu.Vanaema ütles kunagi,et Trahteri talu saanudki  sellest nime,et seal oli trahter,kus olla nähtud ka türklasi.Tõepoolest ,ajaloolane Oliver Pagel on Virumaa Teatajas välja uurinud,et 1877 toodi Eestisse 450 türgi sõjavangi ja nad peatusid Tallinna tn.3 hoones
Rakveres,millel on silt anno domini 1786.Nii et see võib tõele vastata küll.Trahteri talus ei olnud elektrit,see saadi alles   vene sõjaväe kaudu 1970,kui sinna rajati baas.Isa müüs 600 rubla eest
maja 1979 aastal maha.Mulle see ei meeldinud -Ei saanud enam suvel sinna minna .Näiteks
Raadio Vabadus eestikeelsed saated tulid võrdlemisi puhtalt.,segajate mõjust eemal.Aga isa ei
tahtnud enam.1979.aastal viimast korda Trahteri talusse sõitsime läbi Tapa.1998 aastal oleks olnud võimalus tagasi osta.Saime Trahteri talu ja maade eest raha.Eetiline rikkumine ,tundub mulle.Vahel võib sülle  sadanud suur raha põhjustada hoopis rõõmu
asemel sekeldust .Nii oli tunne tol päeval kui Berliini Trahteris Rakveres istusime ja Trahteri talus käisime .Läbi akna vaatasin laual oli seesama vana vakstu ,mis aastal 1979..Et kuhu sa paigutad,eriti kui on surve.ja korraliku mugavustega  korteri ostmiseks raha ei jätku.Vend neid asju rohkem ajas ,tänutäheks
tegin talle 1998 aasta lõpul Helsingi reisi välja.Mäletan,et ta ei tahtnud laeval ühe mehega kokku puutuda,kellega oli koos töötanud.Ühe korra käisin siiski ka ise Viru Maavalitsuses.
Vend oli korteri kiiresti valmis vaadanud Kopli tänaval ,käimla oli koridori peal ,ostsin selle ära.Vend ostis hiljem endale ka
samuti kehva korterikese Koidu tänaval.Hiljem,aastal 2000 andsin enda korteri venna nimele ,vastutasuks lubas vend mitte oma osa nõudma hakata kunagi hiljem Loo tänava korterist.2002
 müüs ta Kopli tänava korteri sellesamale maaklerile ,kes 1998 aastal teda aitas.Saadud raha paigutas
Koorküla veskihoonesse ,mille oli varem ostnud,lootes seal väikest viisi elektrit tootma hakata
Möni tuhat krooni ta siiski andis ka mulle ,käisin ära Stockholmis ja ostsin diivani. Tagantjärele tarkusena oleks ta võinud Trahteri talus elektrifitseerida või siis oleksime võinud
kahepeale korraliku korterti osta ,mida talle 2008 ütlesin ,kui Haljala kalmistule sõitsime.
Aga eks head mõtted tulevad ikka hiljem.Venna autoga käisime Trahteri talus .2011 .a. mais.
Olime käinud ka 2000a. detsembris.Mul ikka on sinna ligipääs võimatult raske."Me poleks teinud
siin midagi "ütles vend hoolitsetud lilleaeda vaadates 2011.Tõepoolest hoonet lagunema osta pole mõtet.,aga elektrifitseerimisega oleks ta hakkama saanud.Mina olin tollal arhiivis nii väikese
palgaga,et poleks kvalifitseerunud laenu saamiseks."Sa võiks  reisibüroosse sisse astuda "ütles vend
tore huumor ,ta ise oli töötu.aga mina tööl ja raha saamisega praalimine ,palgata  puhkuse võtmine
reisile minekuks polnud kõige mõistlikum tegu.Pealegi pole ma suurem asi reisihuviline.Nüüd Tartus
käies nägin antiigipoes sarnast rohelise kupliga petrooleumilampi ,mis meil 1984 katki läks.Tookord oli ikka
kahju küll ,mälestusasi.Veel ei ostnud ära.
  Rakveres see maja kus 1970 -1974 elasin oli uhkelt renoveeritud oranzroheliste plaatidega üle  löödud keskväljaku ääres.Jalutasin veel Pikal tänaval ,kus on mtu huvitavat mälestustahvlit.
nagu soome vabatahtlikele ja Rakvere jõukama kaupmehe Johansoni  hoonel .
   Lugesin Olev Remsu Tartu ainelist romaani "Tapjad ".Kindlasti leiab see oma koha " Tartu ilukirjanduses" andmebaasis..Romaan on hästi ülesehitatud,käiakse kolhoosis,korraldatakse kokkutulekuid',ära võib tunda mõnda omaaegset õppejõudu.,keegi eksmatrikuleeritakse jne.
Üks peategelasi Manivalde käib Misa baaris satub arestimajja ,eksmatrikuleeritakse ,esialgu
jääb talle laborandi koht alles ,kuid lõpuks kaob ka see.."Kui sind juba teist korda kateedri
tagaruumist arhiivist pikali põrandal enda kuseloigust leitakse,siis on hundipass. " (lk.124.)
Lõpuks hakkab ta pudelikorjajaks ja elab kuskil Raadil kabelilaadse hoone keldris
reformvoodil.Romaanis on välja toodud see huvitav seik,et 1941 aastal Tartu vanglas mõrvati
182 inimest, üks ei lugenud kuna tema oli juut.,teatati.(lk.61 )Arv 193 olnud esialgu ka mälestustahvlil ,kuna ta oli juut siis saksa okupatsiooni võimud keelasid tema mälestuse jäädvustamise.loeme ka Tiiu Põllu raamatust "Märgitud mees "Tallinn 2000.Romaan tasub
lugemist,on isegi pikantseid seiku ,lõpp on ootamatu.Hea romaan.Varsti jagan muljeid mõnest muust loetud romaanist.
   Töökoht on mul hea,vähemalt esialgu tundub.Tööleminemise trajektoor on osaliselt sama mis aastal 1987-1988 kui möned kuud "Kalevis" tööl käisin. Välja tehti isegi teatripilet Akadeemilisse
Draamateatrisse.Lavastus oli "Bella Figura "Võbolla jõuab veel kunagi teatrisse ka.Teater tähtpäevaüritusena on päris hea.

Augustikuu heietusi

                                 Tere !

        Jah,üldises plaanis ei tasu viriseda ka kõige kehvematel ,kui mõelda mida
       küüditatud  pidid läbi elama või siis vangilaagris ,asumisel olles ,Ja kõige vaesemad
       kusagil Aafrikas ;Indias ;Brasiilias.Ajalehes ka kirjutati vastavateemaline artikkel
       K.Uusen :"Miks ajab lause "me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu " harja
       punaseks " -Eesti Päevaleht ,6.august 2019.Ja nõukogude ajaga ei anna praegune elu võrrelda,
      võrratult parem.Näiteks kaubapuudus oli totaalne ,Karja tänavalt komisjonipoest võis siiski mingi
      korraliku välismaa jope saada,aga see maksis  pool kuupalka .70 rubla .Praegu ostsin
      Paavli   Kaltsuka riidepoest korraliku jope kõigest 5 euroga.Sealt võib saada riideeseme
      sobivas värvitoonis ,mida võibolla ammu oled tahtnud .Ka sellest on ajakirjanduses kirjutatud.
      Nägin ,et minu blogi on vaadatud ka Brasiilias.Ema mul oli suur genealoogiahuviline ja uuris
     välja ,et  kaugelt sugulasi elas ja on elanud Brasiilias .Vennad Mart ja Jüri Arumaa
     läksid Brasiiliasse.Viimase poeg Johannes Arumaa oli Brasiilias lendur.Ema on sellest kirjutanud
      raamatus "Sugupõlvede silmad saatmas mu taldade teed."Mart Arumaa tütar Leena Arumaa-
     Küla (s.1909 )käis koos vanematega ära Brasiilias,tagasi tulles oli 14 aastane.Seega on tõsi see,et juba
      tsaariajal oli Eestist Brasiiiasse väljarändajaid.Sellest on kirjutatud Sander Jürisson ,Kuldsele
      Kaananimaale.Esimestest eesti väljarändajatest Brasiilias Mäetagused 50. ,2012 .1908 a. olnud väljarändajaid Brasiiliasse vähemalt 282 eestlast Santose sadama registriraamatu järgi.Väljarännanute arv 1906-1914 jääb 500-1000 vahele.Ajakirjas Eesti Ajalugu ilmus juulis ka huvitav arikkel Brasiilia
     eestlastest.A.Aasmäe :Paradiisi asemel põrgusse -Eesti ajalugu nr.7 2019.Toetudes omaaegsele
     Välis Eesti Almanakile kirjutatakse seal,et isegi töötatöölisi peetud tänaval  kinni ja viidud
     vägisi tasuta tööle,kas  olukord nii hull oli ,ei tea.aga kohviistandustes ehk fazendades  olid
     väga rasked tingimused. töötasu oli väga väike nii  et fazenda poest oste jäädi võlgu.
     Enne ei saanud kohvistandustes lahkuda,kui võlg tasutud :Tuli ette põgenemisi Sõjariistus kupjad
     valvanud fazendas nagu koonduslaagris ja toonud inimesi tagasi.Nii suurel hulgal Brasiiiasse
     väljarändajad ei teadnud ,mis neid tegelikult Brasiilias ees ootab.Ka punased  mullad ja toidukultuurid
      olid Brasiias teised,millega eestlasel raske harjuda.Ilmunud on huvitav raamat Ameerika  eestlastest-Maarja Merivoo Parro ja Sander Jürissoni Elu Ameerikates ( Tallinn 2018 ) ,kus ka Brasiilia eestlastest juttu koos rohkete fotodega.Tugev tervis
   oli Brasiilas vältimatu, muidu laostusid,sellepärast oli seal palju spordiseltse.Alkoholi liigtarvitajaid
   ei tahetud seal aidata.1920.aastatel Brasiiliasse väljarännanutest olnud 40-50 % optandid. Selektsoon tugevamate väljavalimiseks käis juba Tallinnas ,kohviistanduste
   eestlastest agent valis välja ,kes väga "siidivenna " moodi välja nägi ,see ei saanud Brasiiliasse,olen
    lugenud.Hea raamat huvitava andmestikuga on ka Jaak Haua, Anto Raukas ;Vello Salo ;Peep Varju Eesti okupatsioonikahjud ja inimkaotused Tallinn 2018 Sihtasutus Valge raamat :Hästi ülevaatlik
 ja põhjalik ,sealt saab tõesed arvud kätte.Sealt saab lugeda  andmeid laevade kohta,millelt Punaarmees se mobiliseeritud 1941 pääsesid. Omaaegsed ENSV vabariiklikud erakorralised komisjonid talitasid 1945  saksa okupatsiooni ohvrite arvudega meelevaldselt ilma arhiiviandemetele
toetumata.Saaremaa ohvrite arvuks saadi näiteks 7000 kui Saaremaa elanikkonna arv seisuga 1.september 1940 oli 53 376 . Või Tartu linna ümmargune hukatute  arv 12 000.Mul  on olemas ka Valge raamat Eesti rahva inimkaotustest okupatsioonide läbi
1940-1991 .Eesti Entsoklüpeediakirjastus.Tallinn 2005.Seal on olemas peatükk.Milline oli  Eesti NSV majanduse arengutase
autoriks Kalev Kukk.Rahvamajanduse kogutoodangult 1 inimese kohta võis Eestit 1980
aasatatel lõpus võrrelda Ungariga ..1989 aastaks olid olud juba niipalju muutunud ,et Eesti ajaloo
eksamil juba küsiti ,et kui palju inimesi tapeti esimese okupatsiooni punasel aastal 1940-.1941 ,M.Laar sattus aga mingisse jamasse 1988 .a. lõpul ajakirjas "Vikerkaar " avaldatud artikli  "Õuduste aeg " pärast.
  Ema soovitas ,ole julgem ,kartmisega võid endale õnnetuse kaela tõmmata.Hingerahu ja
oma võimaluste ärakasutamine on sama tähtis kui materiaalne edukus.Arhiivis töötatud aega võib vaadelda õnnena,näiteks aastal 2003 poleks ma arhiivi tööle saanud ,kui ma seal poleks töötanud.

Jüri

Mõningaid ülestähendusi eluolust

                       Tere !

      Aeg on veerenud.Lasin ema hauale hauakivile  surmaaasta graveerimise  tellida.
     Ema on paar aastat surnud ,tema raamaturiiul on alles koos albumite ja väljakirjutuste
    märkmikuga.Väljakirjutusi loetust : igal inimesel on üks hingepeidik ,kuhu kedagi sisse ei lasta
    .See on ainus pide,et moraalselt üldse püsida.Oma optimistliku  meeleolu  eest võlgnen tänu
   ainult enesepettusele .(ise sellest teadlik )aga kuidagi peab ju edasi elama.(Ristikivi )Igal inimesel on    justkui oma programm sisse kodeeritud ja ta peab seda järgima.Äkki ei olegi inimese  enda teha,kui    ta on sündinud napi empaatia võimega.Huvitavad olid ka albumis
    isa kirjad emale sõjaväest,kui nad tuttavaks olid saanud.Vahel on hea vanu albumeid lehitseda.
    Elus pole midagi juhuslikku.Mulle meeldib see paljude  poolt väljaöeldud lause.Internetist
    alkeemiast leidsin hästi kokkuvõtvad laused ,et mitte miski siin elus pole juhuslik ,.kõigel on
   oma kindel pöhjus.Kõikde inimestega,kellega me oma elus kohtume .oleme määratu kohtuma ehk       nad kohtuvad meiega teatud eesmärgil-Ei ole vahet kui kaua nad meie elus             figureerivad.Absoluutselt igal inimesel on meile midagi õpetada.
     "Loomingu " 2019 neljandast numbrist leidsin huvitava kirjutise endistest töökaaslastest arhiivis  -
Wido Moritz :Hingeruumi peidetud :Igavesti kakskümmend seitse.Kirjutatakse Mart Sarapuust ja Erki Silmetist.Nad olid ka ajalookaugõppes samal kursusel vist..Mäletan,et korra käis Mart Sarapuul arhiivis külas üks Võru mees ,kes ka mind tundis ja soovitas midagi tasuvamat otsida.
"Seal üleval ei tasu istuda kui sa seal midagi tösiselt teadust ei tee."Mulle arhiiv meeldis ,kõigest hoolimata.Mart Sarapuu ütles ,et " töö on möga, aga see pluss ,et huvitavaid toimikuid näha saab,on mitte väike "Erki oli jah selline hingelisem nagu artiklis kirjeldatud .Suurt ma nendega ei suhelnud.Käin Konsumis.tööl.Katseaeg veel .Raha saab hästi .Mulje on üldiselt hea.Nn.akadeemilist  seltskonda muidugi pole ,aga kus seda ikka nii väga on.Inimesed nagu inimesed ikka ja  mitte halvad.Isegi arhiivis olin mõnes mõttes  üksi tegelikult.Ainult Eeri Kessel liikus Madaras ringi  ,aga tema oli vana.Tähelepanek on,et suhtlesin  rohkem infolaua teamiga ja paari kolleegiga Maneezist.Mönes kohas siiski võib suhteliselt hea seltskond olla ,aga siis on probleemiks see kitsus - 7 meest ühes toas  ja   töökojas jne.Arvan ,et valik tuleb teha töö iseloomu ,mitte inimeste järgi,eriti veel kui pole suur suhtleja.Kui oluline see hea töökollektiiv tegelikult on ? Lugesin ühe Soome autori Esko Seppäneni raamatust "Soome Ida ja Lääne vahel " (Tallinn 1987 )teatavat kapitalismikriitikat Töötamine on hea , siis saab osa ka mitte ainult kaubast ja massikommunikatsioonist vaid ka inimsuhetest.Mitte  seltskondlikul inimesel nagu mina pole see eriti tähtis,senisest suhtlemisest on piisanud.Pole ka eriti võimekas,kellel on midagi pakkuda.Teisalt on kurb ,kui sul pole  aastate pärast meenutada suurt midagi head ja väärtuslikku.See selleks.Narva maanteel  oli ka kunagi Konsum.Huvitav kaubanduskett.ETK värk.
Konsumid on paljudes kohtades üle Eesti-Sõpruse puesteel ,Mustlas,Elvas ,paljudes kohtades Harjumaal.Töö isegi meeldib.Mulle meeldib    kaupluses töötamise juures ka see avaruse tunne  ja see,et saab palju liikuda  ja tatsuda.Kitsukeses laos seda ei saa,seal jääb ainukeseks võimaluseks minekut teha ,
minna suitsetama.Mõnes asutuses on siiski tööandja kulul internet.Niisama olek torkab ka rohkem silma.Lisaks  veel muusika mängib, lood on head.Vene ajal kaupluses töötamine oli vist midagi muud.Kaubahall valmis 1980,esimene avar kauplus selline.Tegelikult Mustamäel oli ka varem vist ,tuleb meelde.Hakka või uskuma seda mitte midagi juhuslikku ei ole teooriat.'Olen kaupluses juba kolme tuttavat näinud,selles on mingi sõnum minule.Lõpuks peab ikka mõne töökoha vastu võtma .Muidu oled tööpõlgur.Eesti ajal
1938. aastast olid isegi tööpõlgurite töölaagrid,kus anti isegi ihunuhtlust algperioodil ,hiljem
see kaotati,kuna meenutavat  niimoodi mõisa orjaaega.Seda teemat on uurinud ajaloolane Peep Pallasma,kes kirjutas "Luubis "1996 aastal vastava artikli.Nõukogude ajal olid sarnased tööprofülaktooriumid
asotsiaalsete inimeste tööga ümberkasvatamiseks,olen lugenud.Sealt põgenemise eest võis
karistada jällegi-6-12 kuulise vabadusekaotusega.Kesklinna sotsiaalosakonda peab kiitma-hästi
lahke ja sõbralik suhtumine.Rahagi annavad heldema käega.See oli siis ,kui ma tööta olin.Raadiost kuulsin ,et meie töötu abirahade
suurus on lootusetult ajale jalgu jäänud.Eks ma seda tunda sain. Jäi silma ka üks  huvitav artkkel Õhtulehes.kus see tööturul raskustesse sattunute temaatika hästi lühidalt ja tabavalt kokku võetud-Arvo Uuustalu-Seisukoht .Jääda kodumaale(Õhtuleht 14.aprill 2019).

   Tärkas huvi Bernard Kangro romaanide "Kivisild " ja "Sinine värav "(1957 ) vastu.Huvitavam on
viimane.Rootsi Eesti NSV st külla saabunud tegelased Kamilla  ja Prommi   ei "hüppa ära" ,vaid Kamilla
läheb tütre juurde kohusetundlikult tagasi.Hästi nauditavalt kirjutatud teos.On Valga kirjeldusi .
Valgas on Mesipuu tänav ,selline hästi hubane vaikne nurgake ,käisin ise eelmisel
aastal Valgas ja nüüd Pärnus.Iseseisvuse väljak on nüüd tekkinud ja uut moodi bussijaam.Polnud
24 aastat enam Pärnus käinud.Neid kohti on  Eestimaal veel palju kuhu tahaks jõuda.

Tervitusi
Jüri
 

 

Jaan Kärner "Tuuled pöörduvad läände"

                         Tere !


       Jaan Kärner (1891-1958)avaldas 1937.aastal romaani"Tuuled pöörduvad läände ",mis jutustas
      vapsidest.Nõukogude Eestis see ei ilmunud ,küll aga "Soodoma kroonika " (1934 )ja "Pidu    kestab"   (1938 )pealkirja all "Pidu lõpeb "  (1955).Jaan Kärner oli 1911 läinud õppima Moskvasse A.Sanjavski ülikooli ajalooosakonda.1912 õpingud katkesid ja ta tuli tagasi Tartusse ja Tallinna.
J.Kärner oli olnud sotsiaalrevolutsinäär ja puutunud kokku isegi V .Kingissepaga.1920.a.lõpul
tema poliitiline ind rauges ja ta hakkab harrastama laia joonega eluviisi,satub võlgadesse ja laostab tervist.1933-1934a.aastal sattus Kärner vapside liikumise sogasesse hoovusesse .See oli eksisamm,mida ta kaua ja sügava piinlikkusetundega läbi elas,kirjutatakse Eesti kirjanduse ajaloos
(EKA I ,Tallinn 1981,lk.180 ).Vapsid on romaanis kujutatud mustades värvides,kes on valmis minema oma eesmärkide saavutamiseks kasvõi vägivallani ja kodusõjani.Romaanis lõik :"Ja pea seda meeles,ütlen ma sulle.Meil seisab ees otsustav võitlus marksismiga.Oleme riigikogu juhatusele esitanud vastava seaduseelnõu .Kuid erakonnad muidugi ei anna sellele käiku.Nad mängivad
sotsidega kokku,et aga oma nahka päästa ,mis rahva poolt juba ammu on parkimisele määratud.
Ja sellepärast me  peame arvestama  väga tõsiseid sündmusi.Peame selleks oma jõudusid
organiseerima.Tähendab teie valmistute siiski kodusõja vastu.Ja ma kardan,et kas te oma ettevalmistustega seda just välja ei provotseerigi."(lk.181).Ilmekas romaanis on peategelaseks
"Tuleviku Hääle" toimetaja Ants Kõvamees ,kes kõigub kahe leeri -demokraatliku ja vabadussõjalaste vahel .lubab katseks liitu astuda,ent loobub sellest ja jätab vabadussõjalaste
kihutuskoosolekule minemata.Romaanis:"Rahvakasu on teile ainult sildiks ,mille varjul teie oma ei sihte taotlete,mis mitmeti väga tumedad on.Ja sellepärast .mina ei lähe mitte teiega .Ma tänan
jumalat ,et sa mind niikaugele pole saanud ,et ma  Larkale ja Saksast laenatud mustvalgele oleksin truudust vandunud.".(lk.200)ja "Aga siis korraga ta leidis väikese lohutuse teadmisest,et ta siiski veel selle demokraatiavastase liikumisega pole kaasa läinud.ja mitte kunagi ei lähe.Ning selle lohutusega  heitis magama."(lk.190).Vabadussõjalaste liikumine lõpeb Soodoma väikelinnas kurvalt-
notar Poopuu lõpetab enesetapuga ja vapside teine aktivist Vahaste sureb raske haiguse tagajärjel.
Peategelane Ants Kõvamees langeb valekaebuse alla nagu teeks ta koolis õpetajaametis vapslikku kihutustööd ,tegelikult tahab väikelinna linnapea proua lisateenistust ja Kõvamees peab suunduma Tallinna. ,kus talle vana kamraadi advokaat Lagevesti kaasabil leitakse õpetajakoht.Leida Kukemelk.
kellega ta metsas tihti jalutas ,läheb Sveitsi tiisikust ravima.Peategelane on ainelises kitsikuses olnud ja naisest lahku läinud.Romaani pealkiri võib olla pärit järgmisest lõigust:"Tuuled pöörduvad läände
nagu sa ütled.Sealt tuuakse meile igasuguseid veidraid mõtteid ja viise ,millega pimedaid masse hullutada võib.Küllap meil veel tuleb aeg ,kus kogu rahvas marssima pannakse .Ja kui rahvas ise
tahab,miks ka mitte._?Läheme ! Nad siirdusid raudteejaama einelauda.(lk.208)Vapside rahaallikatest ja sidemest  Saksamaaga :"Olgu.Nojah .Aga selle sa jätsid enne ütlemata ,kust neile need hiiglasuured tulevad,mida nad kihutustööks tarvitavad.-Ju need ikka meie ärimeestelt tulevad,kes nende võimule
pääsedes loodavad hakata hiilgavaid otsi tegema.-Lori .Saksamaalt need tulevad.Puha Hitleri rahad"(lk.138)."Ja nüüd see Poopuu avameelne pihtimus!Tal oli otse juba mõtelda ,kuidas too tema kunagine sõjaseltsimees oli kõnelnud relvadega
võimuhaaramisest ja sõprusest ja tolliliidust Saksamaaga.Temas kippus vägisi esile tunne,et siin on juba tegemist oma riigi ja rahva äraandmisega."lk.190).Kui Poopuu oli läinud ,valdas Kõvameest
korraga jälle ääretu nukrus ja mahajäetuse tunne (lk.189).Vapside liikumisega läks kaasa igasugust
rahulolematuid kihte pea  kommunistide  ja sulideni välja.Romaanis :"Ühes  väikeses toas laua taga
ääres istus tüse lihunikunäoga einelauapidaja kellegi tundmatu mehega ja luges sellele ette järjekordseid sooviavaldusi liitu astumiseks.Need sisaldasid nagu harilikult ,lisaks veel väga mitmesuguseid isikuloolisi andmeid ,mis olid kirja pandud vastuste näol sellekohastele trükitud
küsimuslehtedele.-Karindosk Adam ,luges einelauapidaja -lihttööline ...karistatud viieaastase sunnitööga kommunistliku tegevuse eest.-Läheb lausus tundmatu.Niisuguseid suure suuga aktiviste on meile just vaja.Mis sõna ütleb,see passib nagu rusikas Ropka mehe kulmu pihta.-Aruhein.Peeter,päevatööline ..kolm aastat sunnitööl olnud ..jälle kommunistliku tegevuse pärast.-
Vüb vastu võtta .Tossike see mees ju on aga eks ta ikka midagi tee meie kasuks.Peeasi ,et ta on
senise korra all rängasti kannatanud ja seetõttu kibedat viha täis nagu uss mürki.Edasi !(lk194).
Ja nii edasi..
    Jaan Kärner elas aastail 1921-1936 Elvas vabakutselise kirjanikuna,väljaarvatud aastad 1927-1929
kui ta oli "Loomingu " peatoimetaja.Eks ta seda autobiograafilist materjali oma teoses kasutas.
Soodoma väikeliinas võib ära tunda Elvat .Elvas(romaanis siis Soodoma ) oli raekoda,mis on
romaaniski :"Pool tundi hiljem istus Kõvamees raekojataguses restoranis pudeli õlle juures ,süda täis
tuima hõõguvat valu ja peas niisugune keerle vir-varr ,et ta seda kuskilt otsast ei osanud lahendama hakata.(lk.165).Keelatud kirjanduse nimestikus vist  nõukogude ajal ei seisnud,vähemalt Stockholmis 1980 aastal väljaantud väljaandes "Kodumaal keelatud raamatud" seda pole.Arhiivist võib   veel uurida.Eks romaanis ole nõukogude võime riivavaid kohti aga tuleb ka arvestada ,et tsensuur hiljem 70-80ndail pehmenes ka tsensoritele võis ühteist märkamata jääda ,võidi midagi ka läbi lasta. .Romaanis : "Te mäletate ,,seletas Soplepmann segamata enesekindlusega -kuidas seal (Venemaal -J.T)omal ajal rahvale tõotati rahu leiba maad .aga nüüd-mis on seal nüüd.?GPU,koonduslaagrid ja nälg.(lk.107). Kokkuvõtteks üks parimaid romaane vapside ja Isamaaliidu  ajajärgust eesti kirjanduses Vaino Kallase "Valega tõe jälil " ja Raimond Kolgi romaani "Elu edeneb " kõrval .

Tervisi !

Jüri

Mõne reaga kolmest kirjandusloolisest väljaandest

Tere ! Teinekord on huvitav sirvida mõnda kirjandusloolist väljaannet.Silma jäid artiklid "Uurimusi 1940.aastate eesti kirjandusest " (2011)Maarja Vaino "A.H.Tammsaare muutmine nõukogude kirjanikuks "Vaino kirjutab,et "Omajagu kõnekas on fakt,et alates 1944.aastast oli "Totuus ja Oikeuus "(Tõde ja Õigus ) Soomes keelatud raamatute nimekirjas.See oli arvatud kirjanduse hulka ,mille "sisu on suunatud NSV Liidu huvide vastu " ning mis tuli kõrvaldada,et "ei kahjustaks Soome ja NSV Liidu suhteid " (lk.130)Nagu kirjutab Vaino :"Eestis oli olukord siiski teine:Tammsaare oli liiga kaalukas autor,et tema teosed lihtsalt ära keelata."Tammsaare olnud üldiselt progressivne klassik,kes avaldanud vahel ka kõikuvaid vaateid ,temast mööda minna ei saanud ,ta pidi asetuma nõukogude kirjanduspilti kui kodanluse kriitik.Tõde ja Õiguse I osa ilmus 1952, II osa alles 1954.Vaino nendib,et ilma Tammsaare uurija H.Tobiase järelsõnata oleksid võinud need teosed ilmumata jääda kõige probleemsema kolmanda osa kõrval pakkus peamurdmist ka teine osa,kus oli "kahtlasi kohti""See valetas küll nagu mingi venelane.Sest kui juut või tatarlane,siis tead juba ette,et nad valetavad,aga venelasest ei tea,arvad,et ristiinimesega tegemist ja nõnda valetab ta sulle hullemini kui juut või tatarlane, palju hullemini(Endel Priidel .Vägikaikavedu. Talinn 2010 ,lk.179,181.Vaino lk.136)Vaatamata probleemidele raamat siiski ilmus.Veel saame teada,et kirjanik Aadu Hint võrrelnud ennast Tammsaarega nimetades oma "Tuulist randa (1951-1966) meremeeste "Tõeks ja Õiguseks "Veel on huvitav Rein Veidemanni "Hans Leberecht ja tema "Valgus Koordis-kurioosum ja paradoksid."Ladusas uurimuses toob autor ka välja,et H.Leberechti sugulasi ärritas,et ajalehes Edasi hakkas huumorirubriigis Herilane ilmuma Akadeemilise Hans Leberechti Seltsi häälekandja Valgus Koordis ja nad tegid ajalehes Eesti Ekspress 24.novembril 1989 vastava pöördumise.Üsna huvipakkuv on ka Anneli Kõvamehe "Eesti proosa venelasekuvandist 1940.aastate teisel poolel." Pagulasproosas kujutatakse venelasi negatiivsena, "sellises venelaste hirmutegude kujutuses on ühisjooni 1930.aastate ajaloolise romaani venelase kujutusega .1940.aastate proosa on eelneva kümnendi venelase diskursuse jätk,vt.nt. võrdluseks Enn Kippeli "Suure nutu ajal " (1936 )"Nöukogude Eesti proosas iseloomustab venelasi äärmuslik positiivsus.Väline inetu kest ei tähenda ka sisemist inetust nii nagu need on vastavuses pagulasproosa venelase pildis."(lk.179,175)Veel kirjutab autor:"Kummaski kirjanduses ei leia venelastest tegelaste puhul süvapsühholoogilist lähenemist tegelasi on kujutatud ilma suuremate sisemiste keerdkäikudeta."(lk.179 ) Veel väärib märkimist näiteks kogumikus leiduv Aigi Heero "Nõukogulikust agitatsiooni ja propagandakirjandusest 1940.aastate lõpus -1950.aastate alguses.Felix Kotta poeem "Kindlal sammul ".2016 ilmus soome kirjandusteadlase Pekka Lilja kirjandusloolisi artileid sisaldav "Koos lahus . Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest."Raamat sisaldab ridamisi huvitavat kirjandusloolist andmestikku(arvustus Janika Kronberg.Üldnimi Pekka,üksainus Lilja.Keel ja Kirjandus.2018,nr.10.)Näiteks et "esimene soome ilukirjandusteos ilmus Eestis alles 1955 .See oli Aleksis Kivi "Seitsme venna " 4.trükk , tõlkijaks alles paari aasta eest rahvavaenlasena tuntud Friedebert Tuglas (lk.272.)Raamat tekitab oma ülevaatega huvi Bernard Kangro romaani "Kivisild" " (1963 ) vastu ,samuti Jaan Krossi "Mesmeri ring "(1997);R.Kaugveri Kirjad laagrist "(1990)ja "Arved Viirlaiu romaani "Märgitud "(Lund 1980) suhtes.Viimase käsitluse pealkiri kogumikus "Head ja pahad soomlased Arved Viirlaiu romaanis "Märgitud ". Veel ei ole lugenud,küllap jõuab.Esimese ülevaate pealkiri oli "Eestlased nõukogude võimu teenistuses Bernard Kangro romaanis Kivisild ""Soome esimesi vangilaagrite kujutusi oli 1950.aastatel ilmunud Unto Parvilahti "Berijan tarhat "
"Beria aiad "(lk.241 )Soomes ei juletud  üldiselt Nõukogude vangilaagrite teemalist kirjandust veel 1970.aastatelgi
välja anda. Väärib märkimist ka Enn Nõu romaani "Pidulik marss "käsitlus (Enn Nõu vaba Eesti aastal 1968-kas utoopia või düstoopia ?) "Pidulik marss " (1968)Paul Eerik Rummo luulekogu "Saatja aadress "ei pääsenud nõukogude tsensuurist läbi ja ilmus alles 1989.Kirjutatakse ka,et kirjanik Ralf Parve oli arvatavasti esimene nõukogude kirjanik ,kes pääses pärast sõda Soome kui aastatel 1947 toimus Helsingis Nõukogude ohjatud kommunistlik propagandakoosolek ,kus mõisteti hukka USA nn.imperialstlik propaganda. (lk.129)Raamatus kirjutatakse,et Teise Maailmasõja järel ja ajalja kuni kuuekümnendateni aastateni välja oli Soome sild olnud peaaegu täiesti katkenud.Eesti kirjandust esindasid Soomes 1960 ndate lõpuni seetõttu vaid väliseesti kirjanikud.Neil old Soomega olemas vanad sidemed ja nende looming oli pikka aega nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt kodu Eestiga võrreldes tublisti parem..Näiteks avaldati aastatel 1945-1953 Nõukogude Eestis vaid seitse uut romaani ,samal ajal kui pagulased andsid neid välja 60 .Kekkonen manitses oma Eesti reisi järel aastal 1964 vanu estofiile Tamminiemis ja rõhutas,et eesti kultuur saab säilida vaid Eestis ja just kodu Eestiga tuleb ühendust hoida.Väliseestlastega tuleb sidemed katkestada.See mõjutas osalt tõika,et Soomes hakati avaldama eesti kirjandusest nn.Nõukogude Eesti kirjanike teoseid. Kirjutatakse Jaan Siirase käsikirjast "Eesti sovettide möllus .Üldiseid jooni Eestis toimunud sündmustest ja arengutest bolsevike võimu ajal 1939-1941 ",mis oli 1942 soome keelde tõlgitud ja avaldatud "Viro neuvostokurimuksessa-Piirteitä Viron tapahtumista ja kehityksestä bolsevikkivallan aikana 1939-1941 " Jaan Siirase varjunime taga peitus tegelikult August Annist , selle saladuse avaldas väliseestlaste leht Teataja alles 1981.See raamat oli 1944 a. sügisel keelatud raamatute nimekirjas ka Soomes.Artiklis "Urho Kekkonen ja Estofennia hukk" kirjutatakse,et Urho Kekkonen avaldas 1942 Suomen Kuvalehtis Pekka Peitsi varjunime all artikli "Vennasrahvas bolsevike hallata "( "Veljeskansa bolshevikkien jaloissa " )Artikli aluseks on Jaan Siirase teos :Artikkel on korralik analüüs 1939-1940.a. sündmustest."Kekkonen ei süüdistanud eestlasi ega pidanud valesammuks seda,et eestlased Nõukogude Liidu tahtele alistusid.Ta leidis,et kõige taga oli soov säilitada rahvuse elu,päästa,mis päästa annab.""Minevik oli õpetanud eestlastele ,et pea õlgade vahele tõmbamine ,kuniks halvem on mööda läinud ,võib elu päästa.Eesti võib alles jääda,kui vaid rahval eluvaim sisse jääb.See oli Kekkoneni sõnul tarkus,mille Pätsi valitsus oli ajaloost kõrva taha pannud ja mis oli 1939 ja 1940 .aastal tehtud valikute taustategur.Kekkonen oli õigetel jälgedel.Eesti valitsus arutas koos Riigikogu saadikutega Nöukogude Liidu nõudmistega soostumise küsimust 26.septembril 1939.Eesti juhtkond valis strateegia ,mille põhimõte oli ,et halvimat on võimalik vältida ,kui oodata ja nõustuda abistamis- ehk baasidelepinguga.Samamoodi oli mõelnud Kekkonen. Sõttaminek oleks võinud tähendada täielikku hukku.Annisti sõnutsi oleks sõda teinud Eestis mitu korda hullemat hävitustööd kui see,mis järgnes baasidelepingule."(lk.334-335)Veel kirjutatakse,et : "Soomes on saanud tavaks väita ,et eestlased olid viletsad vennad ,kuna ei taibanud 1939.aastas sügisel Punaarmeele vastu hakata ,vaid alistusid.Kahjuks unustakse tegurid,mis selle põhjustasid.Eestil oli silme ees Poola näide:35 miljoniline riik pühiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu koostöös paari nädalaga olematusse.Eesti oli võimeline mobiliseerima kõige rohkem 100000 sõdurit .Eesti söjaline ja geopoliitiline asend on ebasoodsam kui Soome oma .Eesti relvastus oli palju viletsam kui Soome oma."(lk.332).Veel tuuakse ära huvitav fakt,et :" Tuletagem veel kord meelde ,et Konstantin Päts andis 1940.aasta juulis Soome saadikule P.J.Hynninenile üle ettepaneku luua Estofennia ehk Soome ja Eest liitriik,mida ta oli soovinud juba Eesti iseseisvumisest saadik."(lk.331).Kirjandusteadlane Pekka Lilja puutus esimest korda eesti keelega koku aastal 1963 Jyväskyla pedagoogilises kõrgkoolis soome keele õ'pinguid alustades-Eesti keele õpetajaks oli Leho Võrk ,soomepoiss ,kes oli soomepoiste rügemendis teeninud,oli helilooja Enn Võrgu vend.Tal oli tulnud 1940.aastate lõpul end Kesk Soome metsades varjata kuna kartis väljaandmist NSV Liidule.(lk.285).Muide, brosüüris "Ausalt ja avameelselt "(Tallinn 1988)kirjutatakse,et "seda saab ju ainult mõistlikuks pidada,et Eesti kodanlus ei alustanud sõda Nõukogude Liidu vastu(Aigar Vahemetsa)Mis siis praegu oleks ?Kui kodanlus oleks võtnud relvad ?T.K.(Toomas Karjahärm):See on huvitav küsimus.A.V:Ma arvan,et praegu oleks ikkagi Nõukogude Eesti ,ainult et verd oleks ilmselt rohkem voolanud.(lk.16) Almanahh "Mäetagused "53 ,sisaldab Gawel Strzadala artiklit "Tsensuur kommunistlikus Poola Rahvavabariigis " ,tõlkinud Liisi Laineste."Kõige suuremat kahju kultuurile tegi Poola Poola Rahvavabariigis 1940. ja 1950.aastatel täide viidud otsus hävitada paljud maailmasõdade eelsed raamatud.Käige pikem keelatud kirjanduse nimekiri on säilinud aastast 1951., Selle sisuks on kolm eraldi nimekirja :esimene katab täiskasvanute ja noorte kirjanduse(kokku 1682 kirjet ),teine "vananenud " sotsiaalpoliitilised teosed (238 kirjet)ja kolmas lastekirjanduse (582 kirjet ).Välja arvatud tõlked Lääne Euroopa ja Ameerika autorite teostest ,mis rääkisid Poolat puudutavatel teemadel oli väliskirjandus keelatud,näiteks Margareth Mitchelli Tuulest Viidud ,aga ka Agatha Christie teosed.(lk.83-84).Rakendati seda stalinistlikku ja nõukogulikku ilmingut nagu raamatute keelustamine ja hävitamine ideoloogilistel põhjustel Poolaski.Selle tegevuse eesmärk oli kustutada kultuurimälu nagu autor nendib.Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades võivad käivitutada mitmesugused enesetsensuuri vormid,hoidutakse näiteks teravaid küsimusi esitamast,et vältida pahandusi.Autor kirjutab:"Demokraatlikus Poolas tänapäeval tsensuuri enam ei eksisteeri,kuid toimivad enesetsensuuri erinevad vormid,mis hoiavad endiselt tabuteemasid varjus .See on mõnede ringkondade jaoks kohustuslik :nendes koheldakse teatud rühmi või arvamusi halvakspanu ja seltskonnast väljatõukamisega.Pärast 1989.aastat on kanda kinnitanud termin "poliitiline korrektsus ",mis tuli Poolasse läänemaailmast.Poliitiline korrektsus ,mida võib tänapäeva Poolas kohata tõusikute ja snoobide hulgas eeldab teatud enesetsensuuri.Seda tüüpi tsensuur keelab rääkimast teatud teemadel või kirjutab ette reegleid ,mil moel tundlikke teemasid käsitleda "(lk.88).Saigi ülevaade antud ,millega võikski praegu lõpetada. "

Vabadussõjalaste rännakud

Tere ! Uurisin vabadussõjalaste poliitilse politsei kartoteegikaarte .Need on huvitavat informatsiooni täis..Artur Sirgu (1900-1937) oma oli kohati kummaline -kaardi lõppu oli pliiatsiga kirjutatud,et ta sõitis 21.veebruaril 1937 Brüsselisse.Muidu on kõigi teistegi vapside kaardid ikka musta tindiga kirjutatud. R.Marandi ja W.Tominga uurimuste järgi ei saanud ta kuidagi nii vara -s.t enne maid juunit 1937 Luksemburgis olla.A.Sirk suri kukkumisel saadud vigastustesse. Aga Saksamaale ei olevat teda lastud,aga just sinna olevat ta tahtnud minna.Kas ei olnud ta saatuslikul ööl just sinna põgenemas.Gestapo oma tööd tundis ,kirjutas Jaanus Kulli/Artur Sirgu salapärane põgenemine ja surm.Õhtuleht.19.veebruar 2018.Siinkohal meenub üks episood filmist "Seitseteist kevadist hetke ",ka sellest on J.Kulli kirjutanud.Oskar Rütli ,üks vapside finantseerija kirjutab aga oma raamatus " Mälestusi ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist " : "Ajaloost teame,et võimumeestel on ikka olnud selliseid kaasajooksikuid ja käsilasi ,kes oma meeldida tahtmise ja roomamise püüdes tihtigi kaugemale lähevad ,kui nende ülemused ise seda võib olla soovivadki.Isegi Vanast Testamendist leiame lugusid,kus ülemusele meelehää tegemiseks on toime pandud ka mõrvu.Ka Sirguga võis niisugune Vana Testamendi lugu juhtuda."(lk.387 ).1938.a. mais tappis NKVD Hollandis Rotterdamis ukraina rahvuslaste ühe liidri Yevhen Konovaletsi.Aga vaevalt Sirgu kallale oleks mindud.Võibolla läks A.Sirk 21.veebruaril 1937 kohtuma Belgia reksistidega,1929 a. asutatud Belgia Eesti Seltsi minekut ei usu,sellest oleks ilmselt kartoteegikaardile jälg jäänud ,uut kaarti polnud alustatud.Tolleaegne Brüsselis elunevate eestlaste nimekiri pakub eestlaste arvuks 61 (ERA.1601.1.127 ).Atentaadid riigivanemale ja kõrgematele riigitegelastele polnud maailmasõdadevahelisel perioodil Ida Euroopas siiski midagi erakordset .1922.a. 16.detsembril tapeti kunstigaleriis kunstinäituse avamise ajal Poola esimene president Gabriel Narutowizh.15.juunil 1934 Poola siseminister Bronislaw Pieracki ukraina terroristi Hryhory Macejko poolt (R.Marandi .Mustvalge lipu allTallinn 1997 ).Eestis tapeti 1924 a. 16.augustil Riigikogu liige Jaak Nanilson.1934.a.lõpus tekkis aga ka Eestis riigivanemale ja kõrgematele riigitegelastele atentaadi korraldamise hõngu.Tegu oli ilmselt provokatsiooniga ,et Eesti Vabadussõjalaste Liitu,mis ei olnud enam legaalne ,kompromiteerida. Kummaline nähtus vabadussõjalaste liikumise ajaloos olid nn. vaps-terroristid,kirjutab Jaak Pihlau ajakirjas Akadeemia 2002 nr.4/ Aleksander Viidiku varjatud elu : Vabadussõjalasest NKVD tippagendiks.Aleksander Viidik ( 1888-1956 Tallinn)ilmselt oligi provokaator.Tema kartoteegikaardil on ka kirjutatud,et viimasel ajal seisab vabadussõjalaste liikumisest eemal ,kuna on kaotanud vabadussõjalaste seas usalduse.Teda kahtlustatakse kui vabadussõjalaste lendlehtede valmistamise paljastajat polpolile.Polpoli provokaatorid võisid olla ka Martin Sepp ja Johannes Meibaum.Viimane hukatigi 1941.a. oktoobris Tartus GPU palgalise agendina ja aferistina.Jutt on laiemalt nn.Reha ,Meibaum,Sepa grupist ,kellest 10 kohtualust vapsterroristi - Martin Sepp ,Joosep Meibaum ,Rudolf Reha ,Arnold Pikkat ,Jaan Lukk ,Leonhard Lutso ( 1908-1996 Rannu Eesti ),Adam Kresling , Artur Braun Endla Kresling (1904-2006 Rannu Eesti )mõisteti 1935 26.09 erinevateks tähtaegadeks vangi.Osa neist tingimisi .Leonhard Lutso üheks aastaks vangi,Adam Kresling Jaan Lukk Arnold Pikkat viieks aastaks vangi Joosep Meibaum ,Martin Sepp,Rudolf Reha kuueks aastaks,August Pais, Artur Braun,Endla Kresling tingimisi üheks aastaks vangimajja.Johannes Liiv jäi esialgu tabamata ja tabati 12.12.1935 ja mõisteti eraldi kohtuprotsessil 30.01.1936 kolmeks aastaks vangi.(R.Marandi.Mustvalge lipu all.Tallinn,1997,lk.61-62 )Vapsterroristidest tegelased vabastati mõned armulikult 1936.a. mais,R.Reha,M.Sepp,J.Meibaum 1937 .Adam Kresling sõitis pärast vabanemist aastaks Bulgaariasse.Kolmel tegelasel -Elmar Räisal,Johannes Kuusel Adam Kersling sõitis pärast vabanemist aastaks Bulgaariasse.Kolmel tegelasel -Elmar Räisal,Johannes Kuusel ja Julius Kiisholtsil (1898-1985 Eesti )õnnestus Soome põgeneda,sest nad olid kohtuni allkirja vastu vabaduses.Vapsterroristide suurimaks väidetavaks kavandatud aktsiooniks on jäänud plahvatuse organiseerimine 1934.a. 11.novembril Tartu Pauluse kalmistul avatava Vabadussõjas langenute mälestussamba avamise puhul,kuhu pidid tulema riigivanem ja teised kõrgemad riigitegelased.Innustunud kaasaminejaid oli ,peagi aga jäeti see "üritus " ära,kuna surma oleks saanud liiga palju inimesi.Soome oli põgenenud arreteerimise kartuses ka EVL Viljandi osakonna liige "Vapsterrorist " Karl Mölder (1899-1965 Helsingi),kes osales ka Soome Talvesõjas Pärast 1938 .a.amnestiat tulid mitmed Soome põgenenud vabadussõjalased nagu Juhan Libe,Paul Telg,Johannes Teder Eestisse tagasi.Viimane vahistati lühikeseks ajaks 16.jaanuaril 1940 Tallinnas kihutustöö tegemise eest eestlaste Soome Talvesõtta minemise kasuks.Julius Kiisholts tuli ka pahaaimamatult 14.mail 1938 Soomest Eestisse ,nabiti aga Tapal 23.mail 1938 kinni ja mõisteti 30.juunil 1938 kolmeks aastaks vangi.Vabanes 4.aprillil 1939 armuandmise korras vanglast kui viimane vaps (ERA.927.2.11).Temale kui vapsterroristile ,kes polnud kohtusse ilmunud ,amnestia ei laienenud.Voldemar Kivistikku ,kes sõitis samuti 16.mail Helsingist Eestisse,kimbutama ei hakatud.Elmar Räisa ja Karl Mölder ei tulnudki Soomest tagasi .Mitut tegelast -Richard Sutti ja Erich Laant(1908-2003 Kanada ) ei võetud vormliselt vastutusele süütõendite puudusel.Neist esimene teenis omal ajal Prantsuse Vöörasteleegionis.Aga eelpoolmainitute puhul relvi leitud oli -kaks püstolit,kolm revolvrit ja kaheksa käsigranaati,kuigi mõnede puhul seisnes süü ainult nende edasitoimetamises.Nii et võimudel oli millest kinni hakata.Vabadussõjalaste kiusamise üheks lõppakordiks oli ka veel vapsterroristide varjajate protsessid 1936 26.märtsil ja13.08.1936(R.Marandi.Mustvalge lipu all,Tallinn,1997,lk.62),kus teiste seas mõisteti 8 kuuks vangi Albert Ohwrill(1906-1979Austraalia)ja Siegried Johannes Plees.Nii et väga pahad inimesed olid need vapsid ja vapsterroristid.Paguluses "kaklesid " endised isamaaliitlased ja vapsid võibolla veel edasi 1977,kui A.Sirgu mälestusaktust peeti."Eesti Päevaleht" 14.novembril 1935 järelhüüdes Karl Mölderile ei maininud ,et ta sinna põgenes ,vaid kirjutas,et siirdus. See selleks.Oma kunagist loengukonspekti sirvides leidsin, et olin sinna kirjutanud Eesti Vabadussõjalaste Liidu liikmete arvuks 52 000.Võibolla oli neil liikmeid niipalju.Võrdluseks Läti Perkonkrustsil 10000-15000,mis ei olnud ka nii kireva koosseisuga kui EVL.Veel on huvitav,et näiteks Lätis saadeti Gustavs Celmins 13.novembril 1937 riigist välja,Eestis vastav traditsioon puudus.Lasin Läti Ajalooarhiivis G.Celminsi kartoteegikaardi välja tuua,aga seal polnud ka rohkem informatsiooni mis ja kuidas.Lihtsalt läti keeles,et saadeti 13.novembril 1937 välja .Huvitava asjana olen leidnud mõne isiku puhul (mitte küll vapsi )toimikust kaitsepolitsei tungivat soovitust elada välismaal,näiteks Venjamin Maser(ERA.R-1.2k.311), kes elas 1920 aastate lõpust 1940.aastani kusagil lääne riigis. Head päeva ! Jüri '

Fred Kraav "Risttules "

         

                              Tere  !

          Ostsin kunagi antikvariaadist kaheksa euroga huvitava raamatu - Fred Kraavi romaani
        "Risttules " autori pühendusega ja puha.Muuseas ,huvitav on,et autori pühendusest võib
        selgelt välja lugeda,et raamat on kuulunud kunagisele riigiarhiivlasele,kelle üheks
        lemmikväljendiks aegajalt olnud "lähme arhiivitolmu kõrist alla loputama ".
          Fred Kraav (1923-2010)on inglise keeles kirjutanud kaks romaani.Neist esimene
         "The Partisans " ( New York 1952 ) jäigi eestindamata.Teise -"No Other Choice "
        tõlkis ingliskeelsest käsikirjast  E.Järvel ja see ilmus 1958 pealkirja all " Risttules "
        Saatus oli teda kokku viinud ühe N.Liidust põgenenud vene ohvitseriga,kes oli kaks aastat
        Karula laantes metsavendadele jahti pidanud ,väliseesti lehtedest metsavendade kohta
        loetu ja algselt vene keeles ilmunud  H.Leberechti romaani "Valgus Koordis " läbi-
        lugemine ajendasid teda kirjutama romaani "Risttules ".Ka Petseris elanuna oli tal hea
        vene keele oskus.( Võrumaa juurtega merekaru Fred Kraav jagab oma elu Eesti ja
        Kanada vahel.Lõunaleht ,11.mai 2005.).Romaanis on värvikaid tüüpe (Kaukaasia
        eestlasest maakonna parteisekretär ,ideeline kommunist Mets  Võrust, miilitsaülem Kala
        parorg Maasik,sekretär ,Susi ,peategelane punaarmeest demobiliseerunud ja kodutallu
        tagasijõudnud Andres Pettai jt.),naljakaid dialooge ja detailegi on üsna palju.Metsavendadel
        oli kombeks pärast õnnestunud endavarustamise reide "tervituskirju" punastele võimumeestele
        saata.Ka hoiatust saadeti,et kui punavõimurid kohaliku elanikkonna suhtes oma käitumist ei
       paranda,õiendatakse arved.Metsavendade salga juhiks on kujutatud "Must Kapten ".Teos on
       põnev,märgib ka aastal 2000 ilmunud Eesti kirjanike leksikon.Pinge kasvab, raamatut ei pane
       enne käest,kui see on läbi loetud.Alatasa kakerdavatel miilitsameestel äpardub peaaegu kõik ,
       seevastu metsameestel õnnestub peaaegu kõik.Mõned huvitavad lõigud raamatust : "  Varsti
       teab terve vald,et Andres Pettai sümpatiseerib partisanidele ja miilitsaamet on vaid suitsukatteks"
       (lk.147 )."Partei on tüdinud teiesuguste saamatute joodikutega õiendamast.Mul ei ole
      midagi selle vastu,kui mees mõnikord paar napsi võtab,aga juua end päeva täis nagu siga
      seda ei või me kauem taluda.Nüüd saan ma aru,miks siin rajoonis pole midagi saavutatud ,
      kui te igal hommikul vajate sellist peaparandust nagu täna " (lk.220-221 )."MVD tuleb
      appi ainult siis ,kui teie inimesed enam omal jõul hakkama ei saa ,aga siin rajoonis on viimane
      moodus vististi anukeseks,et lõplikku edu saavutada " (lk.203).Peategelane Andres Pettai kogeb
     lõpuks ,et kohaliku nõukogude aktiiviga kaasa mängida rohkem ei saa ,kui tahad säilitada oma näo
      ja liitub metsavendade salgaga.,kus vend juba ees.Nii et raamat väärinuks mõnda esimest
      preemiat.Hea raamat,tekitab rohkem huvi antud teema vastu.

    Kõike head !

   Jüri

Vähetuntud kirjamees Johannes Lapp

 
                                      Tere !

Ostsin endale antikvariaadist Johannes Lapi romaani "Vabaduse eest " (1930).Tegemist on
ka otsapidi nö.Vabadussõja romaaniga  kõige tuntumate Albert Kivikase "Nimed marmortahvlil "
(1936 ) August Gailiti "Isade maa " (1935 ) ja Kalju Rahu (Ferdinand Kool ) "Isamaa eest "
(1935 ) kõrval.Romaan koosneb kolmest osast :"Kodu enne sõda ","Sõjaväljal ","Kodu pärast
sõda ".Neist parim on teine osa,mis sisaldab värvikaid lahingupilte ,olustikukirjeldusi
sõjamöllus ja looduspiltegi.Romaan sai "Looduse "1930.a. romaanivõistlusel teise auhinna.
Rudolf Põldmäe kirjutab raamatus "Kirjamehi mitmes mõõdus .Uurimusi eesti kirjanduse
ja kultuuriloo alalt "(Tallinn,1973 ) J.Lapi romaani kohta järgmist :"Veel vähem vastas
auhinnale J.Lapi "Vabaduse eest ":See tahtis "Tõe ja õiguse " eeskujul olla positiivne
olustikuromaan, ühe suurtalu ajalugu ja omajagu läbilõige "vabadussõjast " ,kuid langes
viimase käsitlemisel räuskavasse heroiseerimisse ja muudes osades kuhjas distsiplineerimatult
elust kopeeritud toormaterjali."Richard Janno kirjutas arvustuses aga järgmist :"Peab siiski möönma
et vabadussõja üldilmestus on veelgi laiajoonelisem ja kujukam ,olgugi,et siingi ei ole antud.
terviklikku pilti ,ei psühholoogiliselt ega välisraamilt ".Siis- paljusidki puudusi kandev raamat.Kuid
värskust on,leidlikkust ning uudset käsitluslaadi,see kõik annab tunnistuse,et auhind siiski märki on läinud.(Postimees,1.11.1930).Üldiselt positiivselt märkisid romaani ära teisedki arvustused,pidades
just teist osa kõige värvikamaks ja õnnestunumaks moodustades justkui iseseisva teose "(P.Hamburg
Eesti Kirjandus 1931 ).Romaanis on ka hilisemates Vabadussõja romaanidest tuttav kahe vastaspoolel
sõdiva venna motiiv,J.Lapi romaanis poob aga käremeelne leitnant Endel Liigus oma punaväes teeniva venna eksikombel üles ja hiljem läheb hulluks ja poob iseendagi.Kuigi rooduülem oli käskinud haavatu Valka haigemajja saata.Ja talle öeldi :"Just nii ,teie ausus ,aga leitnant Liigusel
peaks ka teada olema,et tal keelatud on üht kaitsetut vangi ilma kohtuta ära tappa. "(lk.269)Haavatu
taskust leiti ka kiri :"Sinu armas poeg Mihkel ! ..Ai sa kurat " Mis vend Endel ka teeb ? Palju tervisi ka temale! Ai sa tuline kurat! Ai ai ai ,Endel,mis oled sa teinud -sa poosid praegu oma venna üles !..
Ja ei osanud ta oma suud lahti teha ,kes ta on ? Ja pidi see habe kurat tal ka nii suureks kasvama?
Kahju oli tal viis marka ära anda ja habe lasta ära ajada ja said sa nüüd enesele viie marga eest
köit ! ..Aga sina ministrihärra ,ätle kust said sa need kirjad `? Sa valetad ,et tema käest ,kes siin
praegu ripub ".(lk.273).Mõned read romaanist veel : Mis te siis muga tahate teha? küsib ülekuulatud vang :Meie ei tee sulle midagi ,aga ära sa seda teistele hinga ,et vabatahtlikult punaväkke läksid
!õpetab sõdur .Meie soomusrongil on niisugused kuradi vänged poisid ,need riputavad sind siis kohe oksa. !Hobune on ees ,võite vangi ära saata ! tuleb sõdur väljast .Aga kas ei saa Valka niiviisi,et soomusrongi juurde ei lähegi " küsib vang (lk.264 ).Värvikas olustiku ja looduspilt romaanist :
" Pika külma talve järel on täna esimene ilus varakevadine päev.Päike paistab meelitavalt
ja soojalt :Raudteeliinil on lumi sulanud.Kraavides ,kahel pool raudteed ,jookseb vesi metsa all sulavast lumest.Metsavahimajakese juures ,millest sõdurid mööda lähevad,laulavad esimesed
kuldnokad.Nähakse täna ka esimesi lõokesi.Ent nagu kontrastiks sellele kevadisele looduseilule
aevastab soomusrongilt "Onu Tomm " tuld ja sutisu sülitades ,õhku värisema pannes ja heledalt
vinguvaid kuule vaenlase poole saates." (lk.244 ).Romaanis on kirjeldatud ka sõdurite kaardimänge
ja Valga lõbukohtades möllamist.Täis pilt.
  Imelikul kombel ei leia Johannes (ka Johan )Lapi nime Eesti kirjanike leksikonist (Tallinn 2000 )
ega"Eesti kirjanduse ajaloost IV " (Tallinn 1981-1984 )Väljaandest Nool 1931.aastast lugesin,et
kirjanik Johannes Lapp oli sündinud 1889.aastal ja teeninud Vabadussõja ajal 3.Jalaväepolgus.
Johannes Lapi teenistuslehel oli märgitud,et et ta oli sündinud Viljandimaal Puiatu vallas 25.
novembril 1889.aastal ja vastuvõetud 17.detsembril 1918 3.Eesti Jalaväepolku /ERA.F.680.3.598 )
Genist leidsin,et eJohannes Lapi(1889-1965 Iru )sünniajaks on märgitud 7.detsember 1889 ja
kuna vana ja uue kalendri ajavahe oli 12 päeva ,siis võib väita,et tegu oli ühe ja sama isikuga ja
kirjanikuga.Pärast romaani "Vabaduse eest " ilmumist kadus J.Lapp kirjandusareenilt ja oli pidanud
1920.aastatel Viljandis mitmesuguseid kontoriameteid.Aga jah,varasema ja hilisema elukäigu
kohta ei ole leidnud rohkem dokumentaalseid kinnitusi ja teavet.

Head päeva !

Jüri







 

1944 ehk viimane katse ja muud romaanid.

                     

                                                         Tere !

 Lugesin Vaino Kallase romaani" 1944 ehk viimane katse " () 2016 ).V.Kallas on kirjutanud veel

romaanid "Valega tõe jälil "  (2014 ) ja  "Nad läksid kodumaa kutsel " ( 2018 ).V.Kallas on

sama hea kirjanik nagu Erik Tohvri,kes on kirjutanud head romaanid " Mere taga "(2012) "Ühe katuse all "(2014),"Irdabielu "(2016) ja "Äri ja armastus " (2016 ).Lõpevad enamasti

hea puändiga.

   V.Kallas romaanis "Valega tõe jälil  " puudutab ka Artur Sirgu surma teemat.A.Sirgu

raskelt vigastada saamise hetkel olnud Luksemburgis muide ka Eesti diplomaat Georg Meri

Lisaks kahtlustati Sirku V.Kallase sõnade kohaselt ,et Sirgul oli seoseid  Saksa salapolitseiga

,sest just Saksamaale püüdis Sirk väidetavalt iga hinna eest pääseda ,lootuses leida sealt varjupaika.

Kuid Saksamaa ei tahtnud rikkuda suhteid Eestiga ega lubanud Sirku oma pinnale.Rahapuudust

tal olla ei võinud,sest Sirgu taskutest leiti 2000 Luksembu)rgi franki.

  V.Kallase romaan "1944 ehk viimane katse on südamlik ja läheb hinge.Peategelane Andres

Saar tuleb raskustest eluga välja ja saab oma armastatu Sirjega uuesti kokku.Ühes vastutulelikus

läti peres vahetatakse vormiriided tsiviilriiete vastu,söödetakse kõhud täis ja koju jalgalaskmine võib alata. Romaanis esinevad Harald Nugiseks ,Pitka, Mart Kaerma ,Alfons Rebane ja Harald Riipalu .Toon ära mõned katkendid romaanist : "Siis astus meeste juurde Harald Riipalu.Alati heatujuline pataljoniülem

lausus naerdes: "Peate suitsutundi.Vanka on andnud teile puhkuse.Ta koondab vist jõude uueks 

rünnakuks." Võtnud siis meeste juures istet ,ütles Riipalu tõsinedes : "Nüüd on asi nii poisid.

Sakslased nõuavad,et   kõigi eesti väeosade sõdurid peavad andma vandetõotuse  ja seda

Relva SS tekstiga saksa keeles "." Käigu põrgu kuradi kämpud.See veel puudub.et annaksime

vande põlvili Hitleri pildi ees "ägestus reamees Jüri Rand.Romaanis kirjeldatakse ka,et Vene

külasid põletanud venelased ise.Romaanis leiab 45 rügemendi 3.pataljoni ülem Peeter Maitla

huvitava dokumendi ühe lahingus surmasaanud Punaarmee polkovniku rinnataskust:" Hävitus

grupid peavad purustusaktsioone teostades olema ülekaalukalt riietatud sõjasaagiks saadud Saksa

Wehrmachti ja Waffen SS mundritesse :See õhutab vihkamist fasistlike okupantide vastu ja

kergendab partisanide värbamist fasistide tagalas.Tuleb hoolitseda,et aktsioonides oleks ellujääjaid

kes saaksid sakslaste hirmutegudest tunnistusi anda."" Väga huvitav dokument lausus koloneleitnant.

"Mulle oli siiani arusaamatu miks sakslased Vene külasid ja asulaid põletavad.Seda tegid siis 

venelased ise." (lk.36 ).Kirjutatakse ka vennatapu tragöödiast Avinurme kiriku juures."Viimane eesti vastupanulahing toimus Avinurme kiriku juures ja kestis alla tunni. Selles lahingus õnnestus ülekaaluka vastase rünnak tagasi lüüa.Keskpäeval lahkusid viimaste  eesti üksuste võitlejad Avinurmest ja võtsid kaasa niipalju haavatuid kui võimalik .Varsti pärast voori lahkumist toimus vastase kontsentreeritud rünnak eesti üksuste mahajäetud positsioonidele ja kirikule.Kui Eesti Laskurkorpuse võitlejad jõudsid kirikuni.polnud seal mitte ühtegi vastupanu osutavat eesti väeosade 

võitlejat.Pühakojas olid vaid üliraskelt haavatud ,kellest enamik polnud teadvusel.Jõudnud kiriku 

juurde ,ütles üks korpuse meestest teisele : "Kirikus võivad olla mõned fritsud.Põrutame neile 

kuraditele granaatidega.""Aga seal võivad olla ka mõned eesti poisid." arvas üks korpusemees.

"Mis kuradi eesti poisid.Ühesugused hitlerlased kõik" lausus kolmas korpuse mees.(lk.150)Ainult oma jõududega  ei suuda me venelaste sissetungi peatada." lausus Tõnise rühmakaaslane

Johannes Mühlberg.Mitte ainult venelaste sissetungi vaid ka Eesti Laskurkorpuse tulekut ,kus on

palju kommunistliku kooli läbi teinud mehi,kes hakkavad siin nõukogude Eestit rajama."(lk.144)

Nii mõrvati polkovniku pagunitega timuka  Trankmanni käsul ,kes oli Eesti ajal venelastele 

müünud Narva kindlustuste plaanid Porkuni kirikus eesti sõdurid ja lõmastati tankiroomikutega 

Tudulinna maanteel üle kilomeetrine voor haavatute ja hobustega.Samuti hukati kõik vangi

langenud eesti sõdurid.(lk.152 )Romaanis satuvad ühed tegelased Tõnis ja Jaagup kõlas moonaotsinguil punaväelaste kätte.Pääsevad tinasaamisest sest eestimeelsem teine korpusemees astub vahele."Ah kurat teab keda uskuda või mitte .Meid korpusemehi 

ärgitatakse ,et lähete Eestisse seal saab olema hea ja õnnelik elu.Ja nüüd on lugu nii,et mida

lähemale Eestile jõudsime seda rohkem mehi astus parteisse.Loodetakse muidugi soojadele kohtadele" rääkis esimene korpusemees.Nii et head teed teile .Ja jõudke õnnelikult koju.Ja teadke ,et mitte kõik sundkorras teenivad eestlased pole NKVD tööriistad" soovis teine korpusemees (lk 154)Kokkuvõttes võib öelda ,et romaan annab käsiteldavast ajajärgust hea pildi

Tervisi !

Jüri

Nad läksid kodumaa kutsel

Tere ! Lugesin äsja huviga Vaino Kallase ajalooromaani "Nad läksid kodumaa kutsel "(2018 )mille on välja andnud kirjastus Grenader. Romaanile on kõik heale ajalooromaanile iseloomulikud tunnused.Raamatust saab kätte detailirikkad teadmised Vabadussõja kohta on nagu ajalooõpik kohe.Koolides võiks lausa kasutada kohe.Lisaks paeluvad perekondlikud ja armastusliinid.Süzeeks Pärnu õppursõdurite Aarne Kallaste ,Oliver Rand,Lembit Tanevi tegevus. Ei puudu ka punane koolipoiss Elmar Mets ,kes aga hiljem saab oma veast aru ja tuleb eesti punasest kütipolgust üle Eesti Rahvaväkke.Asjatundlikult on romaanis kirjeldatud eesti kommunistlikke kütipolke.Näiteks Viljandi 2.kommunistlik kütipolk.Olid ju Vabadusssõjas kohati eestlased eestlaste vastu.Punasel ajal nimetati sõda kodusõjaks ,aga unustati ära kelle vahel rahu sõlmiti.Värvikad detailid näiteks see,et kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjoni esimeest Aleksander Kulli püütud ajalehe Edasi väitel mürgitatud kohviga tappa. Hukkamised Tartus ja mujal olevat ajendatud sellest.Või veel üks värvikas detail ."Kas teate millise sigadusega meie polgu 10 roodu mehed on hakkama saanud.Nad vangistasid oma ohvitserid ja jooksid punaste poole.Rindesse tekkis suur auk,milleu olemasolust polgu staabis ei teatud."Olukord sellel Ruhja rindelõigul oli äärmiselt kriiitiline,kohale sõitis ülemjuhataja kindral Laidoner isiklikult.Alustati rünnakut ,kuid paar roodu keeldusid lahingusse minemast.Juttu on tehtud ka Vabadussõjas eestlaste poolel võidelnud Katsanovi pataljonist,mille ülem oli kapten Artur Saueselg.Perekondlikud liinid on väga südamlikud. Kokkuvõtteks võib öelda,et see on üks parimaid viimasel ajal ilmunud Vabadussõja romaane Veli Kudrese "Luurel ja kaevikus "(2007) kõrval.

Märkmeid tööelust

Tere ! Möödunud aastal töötasin Promo Cash Carrys ,kus muide liikus pidevalt ringi Vladas Razilavicius ,Leedu päritolu näitleja,kes kehastas Indrekut seriaalis "Pilvede all" Selle aasta alguses sain tööpakkumise Nauticalt ,kuid see oli ainult 3 päeva nädalas ja seepärast ei võtnud seda kohe vastu .Hiljem tahtsin minna aga siis tuli vastus et te ei ole hetkel sobiv kandidaat.Olin töötanud ka kaks nädalat Sikupilli Prismas, kus muide tuli riiulite vahel vastu üks inimene,kes ütles ,et kuidagi harjumatu Teid siin näha,Te olete kogu aeg arhiivis olnud et mis Teil arhiivis juhtus.Võibolla tähendab hetkel ,et inimese eluviisid pole kõige korralikumad ja see paistab välja.Töövõime ei ole mul vähenenud nagu arstid arvasid aga mind ikka kuskile tööle ei vöeta või siis lastakse lahti mittehakkamasaamise tõttu . Kuidagi imelik.Tömbun mõneks ajaks eemale,sest olen endale küllalt kurja teinud.Mul on korteris praegu pinda niipalju,et võtaks kaasüürilise. Tervisi Jüri

Uue aasta mõtteid

Tere ! Sel aastal veel ei olegi kirjutanud.Sain juba kolmandat korda n.ö jala ukse vahele ja lähen tööle.Koht ei ole küll täisajaga ,kuid ma olen vähemalt proovinud. Positiivne mõtlemine tekib tegudest ,niisama vedelemine seda ei tekita .Negatiivne mõtlemine ongi selline mõtlemine ,kus sa sisendad endale,et ma ei saa.Enesesüüdistamine on ka negatiivne mõtlemine ,mõelda tuleks ,võibolla oli see antud olukorras parim valik , mida tegin.Sain endale Teaduste Akadeemia Raamatukogust osta ajakirja. " Välis Eesti " 1930.aastatest kõigest 50 sendi eest,kuna neil oli neid neljas eksemplarsuses põhifondis ja rohkem polnud neil vaja säilitada. Jõulude eel inimeste rõõmustamiseks nagu nad ütlesid ,tore asi.Käisin vana aasta lõpus üle hulga aja kinos Leedu filmi "Tuhk lumel " vaatamas .1941.aasta küüditamisest ja elust Siberis.Värvikad kaadrid ,nagu näiteks kuidas küüditajad Kaunase kodust pere ära viisid või kuidas ühele vananaisele kuul pähe lasti selle eest ,et ta oli kartuleid varastanud.Parim osatäitja ka Peter Franzen ukrainlase NKVD -lase rollis ,väga meeldejääv roll.Nüüd on ka leedulased ühe hea filmiga hakkama saanud. Lugesin Tööturutoetuste ja teenuste seadust,seal oli kirjas ,et üle 55aastased kuuluvad tööturul riskirühma.Ja kui isik keeldub kolmandat korda pakutud sobivat tööd vastu võtma võidakse ta töötutoetusest ilma jätta.Harva kui pakutakse,ise pead otsima.Alates 21.nädalasest töötusest loetakse sobivaks tööks seda ,mida isik ise endale sobivaks peab.Aga isik ise võib siin eksida ,see mis ta arvab endale sobivat ,tegelikult ei sobi.Proovimise teel saab selgeks ,mis sulle n.ö."istub". Arhiivis käies tegin väljakirjutusi Richard Rohu vanglatoimikust.Väga huvitav toimik.Toon olulisema siinkohal ära."Palun mind mitte mujale viia kui 32.kambri,sest ainus koht kus mul lootust oleks töövõimalusteks,on 32.kamber ,kus minu teada suurem osa vange päeva ajal kambrist väljas tööl on ja seal selle tõttu natuke rahuliku on ,kui teistes kambrites , kus palju inimesi on sees,oleks vähegi nimetamisväärne töö võimatu.Eriti paluks mind mitte ka ajutisekski 7sse kambrisse tagasi paigutada ,kuna minu isiklik vahekord seal mõne teise vangiga mitte minu süül -on väga halb ja näiline töölt lahkumja seda ei saa muuta Neile vangidele põhjust annaks minu tagakiusamiseks.Et mind "uhkeks" peetakse tuleb sellest ,et üksindust ja vaikust armastan,see ei tähenda aga uhkust ,see on jumalast antud iseloom ja seda ei saa muuta.Raamatukogust lahkuma sunnitud,ei palu ma Teilt,midagi rohkem kui ainult nurgakest ,kus ma saaksin oma tööd teha.Kõik mu "komfort " mida taga ajavad mõnedki teised vangid pole mulle tähtis.Olen palju reisinud ja mõnda näinud .ning et ma nüüd pean töötama noormehe all,kes minuga halvemini ringi käib ,kui vene kapral sõduriga ,sellega ei saa mina kuidagi leppida.Pean vajalikuks raamatukogust lahkuda , et vähem pahandust oleks .Igatahes ei saa ma seda kuidas praegu raamatukogus elatakse ja töötatakse kuidagi kaasa tunda."Niipalju siis selleks korraks. Tervisi ! Jüri